Tema pool tegutses Põltsamaa Lugemisselts, mille liikmed vahetasid omavahel raamatuid ja korraldasid Hupeli pool vestlusõhtuid. Seal said kokku mitmed Eesti- ja Liivimaa haritlased, muuhulgas ka hilisem estofiil Johann Christoph Petri. Hupel suhtles tihedalt ka lähedal elava Rutikvere mõisniku Otto Friedrich von Pistohlkorsi ning Riia raamatukirjastaja Johann Friedrich Hartknachiga, kes olid tema lähemateks sõpradeks. Hartknochi juures lasi Hupel kirjastada ka kõik oma kirjatööd. Hartknoch vahendas ka Hupeli tutvusi mitme Saksamaa suurkuju, sealhulgas Johann Gottfried Herderiga. Algab Hupeli publitseerimistegevus 1772 1772. aastal avaldas Hupel oma esimese pikema teose: "Eesti- ja Liivimaa publikule", kus ta esitas mitmeid ühiskondliku elu reformiprojekte ja kritiseeris Liivimaa elu puudusi. Lisaks hakkas ta alates 1773. aastast tegema ka kaastööd Berliini kirjastaja Friedrich Nicolai retsensiooniajakirjale "Allgemeine Deutsche Bibliothek"
Telliti ka noodikirjandust. Seltsi liikmed Põltsamaa lugemisseltsil oli 24 liiget. Sinna kuulusid aadlikud, pastorid, arstid, õigusteadlased, põllumehed. Viimaste alla kuulusid mitteaadlikest mõisnikud ja mõisarentnikud. Seltsi tegevuse lõpp Paul I troonile tulekuga kehtestati tsensuur, mis muutis lugemisseltside tegevuse võimatuks. Hupeli lugemisselts suleti 1799. aastal. Hupel tellis Aleksander I ajastul Carl Johann Gottfried Hartmanni, Hartknoch juuniori järeltulija käest uuesti palju raamatuid. Tegevuse taastas ka lugemisselts, mis kestis kuni 1805. aastani, mil Hupel pani Põltsamaal ameti maha ja kolis Paidesse. III LIIVI- JA EESTIMAA TOPOGRAAF "Topograafiliste teadete" eelkäijad ja eeskujud Hupelist varasem valgustajate põlvkond oli huvituma hakanud Läänemere provintside ajaloolis- geograafilise tundmaõppimisest. Gerhard Friedrich Mülleril oli kavatsus koostada Liivimaa
Rõhuasetus lugemisele, mis tõi kaasa kiire kirjaoskuse kasvu ja raamatute arvu tunduva suurenemise. 1739. Aastaks oli avaldatud täielik eesti keelne piibel. - Jekaterina II Katariina. Eramõisad pärimusmõisateks, suurenes veelgi võim pärisorjade üle. Katariina poeg Paul I tühistas need. - 18.saj teisel poolel jõudsid Baltimaadesse ratsionalistlikud valgustusideed. Johann Friedrich HARTKNOCH, tõlkis palju valgusutusaja teoseid (Immanuel Kant eelkõige). Filosoof Johann Gottfried HERDER, romantilise rahvusluse alusepaniga. Tema tegevus pani aluse Läti ja Eesti 19.sajandi rahvuslikule ärkamisele. ,,Iga rahvas on ainulaadne ja oma sisemise väärtusega ning keel määrab mõtlemise". - Oberpahleni (põltsamaa) pastor August Wilhelm HUPEL, koostas kolm mitmeköitelist entsüklopeedilist uurimuste sarja Liivi-ja Eestimaa elu tahkude kohta
Kuznetsovi portselanivabrik – juba ala poolest omapärane, eriline ka selle poolest, et tegemist oli Vene rahvusest ettevõtjaga, suurkaupmehega, samas kui absoluutne enamus kuulus veel baltisakslastele. 19. saj lõpuks hakkasid need proportsioonid muutuma. Juurde tuli ennekõike lääneeuroopa ettevõtjaid, eriti inglasi. Haridusasustus – Riia Toomkool. 1760. aastatel töötas Herder. Baltimaade suurim kirjastus, trükikoda ja raamatukauplus – Hartknoch – andis välja valgustuskirjandust jne. Vitinghof – asutas 1770. aastatel Riiga Baltikumi esimese teatri, kusjuures tõepoolest teatri, mitte asjaarmastajate trupi. Merekaubanduse, tööstuse, kultuurielu arendamisega kaasnes Riia elanikkonna kasv. Kui enne Põhjasõda, Rootsi riigi hiilgeajal oli Riia elanike arv u 15 000, siis sada aastat hiljem, 18. saj lõpul 30 0000. Seda vaatamata vahepealsele demograafilisele katastroofile. 1710 Riia piiramisel Vene
annaabi.ee 
