Traumade oht on suurem spordialadel, kus on suurem kontakt teiste inimeste ja näiteks palliga (kontaktspordialadel). Sellised levinuimad spordialad on käsi- ja korvpall, jäähoki jne. Ülekoormusvigastused tekivad sellistel aladel nagu rattasport, jooksmine jt. Spordivigastused moodustavad peaaegu neljandiku kõigist laste ja noorukite vigastustest. 7080% spordivigastustest kuulub kergemate vigastuste hulka (põrutused, venitused, marrastused jm). Levinumad vigastused Harrastussportlaste seas on levinuimad traumad meniski vigastus, kannakõõluse rebend, sidemevigastused, hüppeliigese nikastus jms. Ülekoormusvigastustest esineb sagedamini ,,hüppaja põlv", alaselja- ja lihaspingevalud, põlvekedra kõhre- ja kannakõõluse ülekoormus jne. Kuigi noortel inimestel on vigastuste ja traumade oht mõnevõrra väiksem kui vanematel, tasub neisse siiski tõsiselt suhtuda. Välja ravimata lihtne vigastus võib tulevikus suureks ja parandamatuks probleemiks osutuda.
Kai Siidirätsep Peale treeningut on mõni liiges valus või lihased tulitavad. Mis on valesti? Keha sõnumeid aitab lahti mõtestada füsioterapeut. Tervisespordiga tegeleb üha rohkem inimesi. Kui mõelda, et samal ajal kasvab kiirelt ka liikumisvaeguse käes kannatavate inimeste arv, on see tendents vaid tervitatav. Ometigi on iga inimene ainulaadne oma oskuste, lihasjõu, painduvuse, koordinatsiooni, kehakaalu, samuti treenituse ja uute oskuste omandamiskiiruse poolest. Kuna harrastussportlaste hulka tuleb üha rohkem ka vähese spordialase ettevalmistusega inimesi passiive elustiiliga inimesed, vanurid, ülekaalulised jt on oluliselt kasvamas ülekoormusest ja valest treeningmetoodikast tingitud tervisekahjustuste hulk. Tervisesport peaks jääma siiski tervist edendavaks spordiks! Vigastuste eest pole keegi kaitstud, aga me saame nende tekkimist ennetada või toimunut leevendada. Keskendu tegevusele Sportides tuleb valida sobiv spordiala, õige treeningmaht, intensiivsus ja
peasekretär Siim Nõmmoja loodab harrastajate manageri tööle harrastusspordi maastiku korrastamisel ning edendamisele erinevate võistlusalade puhul (Hobumaailm, 2012). Tänu harrastajate manageri positsiooni loomisele ERL-is on toimunud mõningad edasiminekud. Esimest korda jagati ka parimale harrastajale igas võistlusalas ratsaliidu hooaja lõpupeol tunnustuse meene. Samuti sai muutust harrastajate määratlus 2013. aastaks. Eesti harrastajate manager Tatjana Kiilo, viis detsembris 2012 harrastussportlaste (harrastussportlase litsentsi taotlenud inimestele, kokku 197) seas läbi küsitluse, mille eesmärgiks on tõstatada harrastusspordi arengu seisukohast olulisi küsimusi ja määratleda teemade ringi, millega järgnevatel aastatel tegeleda. Kiilo uuringust võib välja lugeda, et üle poole harrastussportlastest on tegelenud ratsaspordiga kauem kui 10 aastat, kes tunneb hobuseid hästi ning tegeleb alaga järjepidevalt. 1.2 Harrastussport ratsutamises Eestis
intensiivistub rasvade kaasamine energiatootmisse, samuti tugevnevad pikaajalise koormusega toimetulemiseks skelett, liigesed ja kõõlused. Kõik see loob aluse hilisemaks toimetulemiseks intensiivsema treeninguga. (Thool 2006) Pulsimõõturita treenides võib õige intensiivsuse tagamiseks jälgida reeglit: aeroobne kestvustreening peaks toimuma tempoga, mille juures on võimalik kaaslasega juttu ajada (Nurmekivi 2006). Noorte ja harrastussportlaste peamiseks veaks on liigne intensiivsus madala aeroobse baasi juures (Jalak, Lusmägi 2010). Samas treenimine oluliselt allpool aeroobset läve (SLS mitukümmend lööki madalam) ei oma piisavalt suurt arendavat efekti, väga rahulikke treeninguid kasutatakse pigem kurnavast pingutusest taastumiseks. Treening anaeroobse läve kiirusel arendab organismi laktaadi eemaldamise mehhanisme. Anaeroobne lävi on suurim töö intensiivsus, millega on võimalik efektiivselt treenida aeroobseid
annaabi.ee 
