Rindele ta Esimese maailmasõja päevil ometi ei sattunud: peamiselt viibis ta Sise-Venemaal ja õppis Gori lipnike koolis. Naasnud 1917. aastal õpetajakohale Kaarlis, ei õnnestunud tal sinna kauaks pidama jääda. Aastatel 1919 ja 1920 tuli võtta osa Vabadussõjast ning pärast seda, ajavahemikul 1920 kuni 1929, tegutses Rakveres. Esimene tööaasta Rakvere 1. algkoolis õpetajana seljataga, asus ta õpetaja ja juhataja ametikohale Rakvere Õpetajate Seminari harjutuskoolis. 1929. aastal Tartu kolinud, jätkas Jüri Parijõgi tööd ka ülikoolikursust omandades. Algul oli ta 3. algkooli õpetaja, alates 1930. aastast 4. algkooli juhataja ja 1940. aastal määrati Tartu Õpetajate Seminari direktoriks. Ilmunud raamatud: ,,Ühe poisu reisilood", ,,Laevapoisi päevilt", ,,Kevad kutsub", ,,Kaks reisu", ,,Soome", ,,Jõulud! Jõulud!", ,,Suuskadel Vallastesse", ,,Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte", ,,Meie Eku", ,,Alutaguse metsades", ,,Kulbult Atlandile".
prantslased ja perekonnanimi selle tõttu ka prantsusepäraselt Remarque, kuni kirjaniku vanaisa nime kirjapildi 19. sajandi alguses saksapärastas. Autori perekonnas oli lisaks emale, isale ja kirjanikule endale veel kaks last. Kirjanikul oli kaks nooremat õde: Elfriede ja Erna. Peres olevat olnud ka neljas laps, kes suri imikueas. Varases noorukieas asus Remarque klaverit mängima (ja hiljem ka õpetama) ent läks ema soovil katoliiklikus õpetajate harjutuskoolis õpetajakutset omandama. Aasta enne autori harjutuskooli lõpetamist puhkes I maailmasõda ning paljud koolikaaslased läksid vabatahtlikena sõjaväkke. 1915. aastal moodustas kirjanik oma sõpradega „esteetikaklubi“, kus hakati arutlema kultuuri, kunsti ja kirjanduse üle. Grupeeringu nimeks sai „Traumbude“ (Unistuste tuba?). Sealsed mõttevahetused olid kirjanikule suureks inspiratsiooniks alustamaks oma kirjanikuteed. 1916
kirjaniku vanaisa nime kirjapildi 19. sajandi alguses saksapärastas. Autori perekonnas oli lisaks emale, isale ja kirjanikule endale veel kaks last. Kirjanikul oli kaks nooremat õde: Elfriede ja Erna. Peres olevat olnud ka neljas laps, kes suri imikueas. Varases noorukieas asus Remarque klaverit mängima (ja hiljem ka õpetama) ent läks ema soovil katoliiklikus õpetajate harjutuskoolis õpetajakutset omandama. Aasta enne autori harjutuskooli lõpetamist puhkes I. maailmasõda ning paljud koolikaaslased läksid vabatahtlikena sõjaväkke. 1915. aastal moodustas kirjanik oma sõpradega „esteetikaklubi“, kus hakati arutlema kultuuri, kunsti ja kirjanduse üle. Grupeeringu nimeks sai „Traumbude“ (Unistuste tuba?). Sealsed mõttevahetused olid kirjanikule suureks inspiratsiooniks alustamaks oma kirjanikuteed. 1916
pedagoogikale. Kasvatusteadust õpetati J. Cimze juhtimisel, tulevastele õpetajatele sisendati lugemisarmastust, töökust ja teadlikkust oma tulevaste ülesannete täitmiseks. 1871. aastal muudeti Valga seminari töökorraldust ja uusi õpilasi hakati vastu võtma igal aastal. 1879 täiendati õppeplaani, koolitööd pikendati kolmelt aastalt neljale. Tulevasele õpetajale vajaminevad oskused omandati harjutuskoolis, mis oli asutatud 1873.aastal. Tartus töötas 1828.aastast alates saksa õppekeelega seminar, see andis erihariduse linnade elementaarkoolide õpetajatele. Eesti rahvakoolide õpetajaid sealt ei tulnud. Pedagoogilise haridusega külakoolmeistrite õpetamiseni jõuti Lõuna-Eestis Tartu(Holmanni) seminari avamisega(1873) Vene keele õpetamise laiendamiseks rahvakoolides ja kihelkonnakoolide varustamiseks vene keelt valdavate koolmeistritega avati Tartus 1878
annaabi.ee 
