kaugele sõitnud. 7.)Raamat mulle meeldis . Selles oli põnevust. Mulle meeldis kõige rohkem Härra Wikmann kuna ta oli heasüdamlik ja tore . Ja polnudki midagi sellist mis ei oleks mulle meeldinud. Väga hea raamat. Tegelased. Härra Wikmann oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledad pöetud harjasjuus ja väiksed punakaspruunid vuntsid. Tal olid rahulolematud midagi nõudvad silmad . Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Ta hoolis väga oma kooli õpilastest ja tahtis neile head. Ta teadis väga hästi , et igaüks ei saavuta parimat ,
4. Preili Jakovleva e Viruskundra, inglise keele õp, hapu ja kiprasuine naeratus, umb 50-aastane, DAAM, peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik 5. Tädi Melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel 6. Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Siledaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), director suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma mõistmatus ja häälekas moraali nõudlikkuses pisut liiga nõudlik, abielus, teda austati väga, kuna isegi ta
Erna ütles oma mehe kohta, et too ei oska naistele meeldida. Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta. Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral. 3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis
Preili jakovleva e Viruskundra, inglise keele õp, hapu ja kiprasuine naeratus, umb 50-aastane, DAAM, peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik Tädi melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Sildeaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), direktor suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma mõistmatus ja häälekas moraalinõudlikkuses pisut liigas abielus, teda austati väga, kuna isegi ta
Point: räägib sellest, kuidas 10. klassi poistest arenevad mehed, kes lôpuks (paljud oma soovi vastaselt) rebitakse sôtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev, ja vastupidi. Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele
annaabi.ee 
