Praegugi leiab meenutamist väärt inimestele püsitatud monumente. Monumentide püstitamine on üks parimaid austusavaldamise viise ning sellisel moel mäletab ka rahvas avaliku elu tegelast paremini. Roomlased ei pidanud teatrist väga lugu. Neile ei meeldinud teatris vaadata draamat ja selliseid teoseid, mis käsitlesid maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Roomalased nautisid labaseid nalju ning lihtsakoelist süzeed. Haritumale publikule sellised näitemängud huvi ei pakkunud ja tänu sellele hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks. Ka tänapäeval leiab näidendeid, mis on kirjapandud ja mõeldud lugemiseks. Teatrid pakuvad huvilistele suurt valikut näidendeid mitte ainult ühetaolise süzeega labast nalja. Teaduse alal olid kreelased roomlastest natuke paremad, kuid roomlased ei jäänud neile üldsegi alla. Astronoom, astroloog, matemaatik ja geograaf Ptolemaios lõi paljude
Plautuse komöödiad võib jagada kaheks: 1. Koomilised jandid- kasutab jämekoomilise võtteid, eesmärk iga hinna eest publikut naerutada. Nt. ,,Hooplev sõjamees" 2. Karakter komöödiad- huumor põhineb naljakatel tegelaskujudel. Nt. ,,Pseudolus" Terentius- elas teisel sajandil eKr. On Kartaagost pärit ori, kes sai tänu oma isanda soosingule hea hariduse. Terentiuse komöödiad erinevad Plautuse omadest nii sisult kui ka vormilt. Neid võib pidada elegantsemateks, haritumale publikule mõeldud. Ei ole nii mahlaka keelekasutusega ning nõuavad publikult rohkem kaasa mõtlemist. Tema kõige tuntum komöödia on ,,Vennad". Tragöödia oli Roomas suhteliselt tagasihoidlikult esindatud. Tuntuim autor on Seneca, kelle tegutsemine langeb hõbedasse ajajärku (ajaarvamise algus). Tema tragöödiad olid Kreeka ainelised, Kreeka müütidest võetud. Nt. ,,Oidipus", ,,Medea". Rooma Proosa
PLautus paistab silma oma jämeda koomikaga ja teda võib pidada tüüpiliseks varase rooma ajajärgu koomikuks, tavaliselt on tema tegelastüüpideks ihnuskoi, kupeldaja, kaval ori jpt. Keel mida ta kasutab on kõnekeelne ladinakeel ja ta kasutab palju erilisi zargoone, kõnekäände mis on väga konteksti põhised, ta näidendid on labased ja tema sõnavara väga vulgaarne. Terentiusel on näidendid rafineeritumad, põhiliselt on armastuslood ja olid erinevalt Plautuselt suunatud haritumale vaatajaskonnale. Kui Kreekas oli näidenditüübiks Saatüri draama, siis Roomas olid Atellaanid. Põhiliselt oli seal lihtrahva seas populaarne jalaga- tagumikku huumor, milles aristokraadid eriti ei hoolinud. Teatri külastamine oli vaba, tasu ei pidanud maksma. Näidendite korraldamine oli riigi poolt korraldatud ning konkreetsete näidendite korraldamise võtsid tihti endale rikkad kodanikud, kes sellega endale prestiizi said. Näitlejad olid osaliselt professionaalid, nende
1890 ja uue sajandi algusel, pärast Valdemarsi surma , pöördus tagasi lätti ja hakkas koguma läti rahvalaule (daina), algselt tähistas leedu rahvalaule, aga baronsi kogumisega nihkus see. Baronsi töö tulemuseks oli siis 7 köitelise rahvaluule kogu avaldamine, rohkem kui 200 tuhat läti dainat. 1865 aastal kui ajaleht kinni pandi , jäid noorlätlased oma häälekandjast ilma, ajaleht ilmus veidi üle 3 aasta, avaldas haritumale läti rahvale suurt mõju, see ajalehe ära kukkumine nii väga oluline polnudki, sest rahvusliikumise keskus kandus Peterburist üle läti aladele. 1860 aastate keskel hakkasid ennast aktiivsemalt liigutama Riia lätlased, Riia kujunes läti suuremaks linnaks, sinna koodus suur hulk läti rahvast, teiselt polt oli Riia kubermangu keskus ja Baltikumi suurim linn, tõmbas ligi haritlasi. 1860 aastatel ületati kriitline mass, need riiga kogunenud haritlased ei saksastunud enam vaid olid
annaabi.ee 
