Kõik kolm romaani ilmusid erineva riigikorra ajal: EV, Nõukogue võim, Saksa okupatsioon. Sotsiaalne vaatenurk ei seganud tsensuuri mõttes. Lisaks Tallinnale seovad neid romaane analoogilised peategelased. Toimub alt üles liikumine, kuid selle avaldumine on erinev: ,,Tuli ja raud" on stiilipuhtaim töölisromaan, võib öelda ka, et saab parallele tuua tõe ja õiguse III osaga. ,,Õige mehe koda" Tõusiklik teekond alt üles. ,,Rohtaed" haritlasromaan. Olustik on oluline ja tegelased ka. Psühholoogiline proosa, sotsiaalsete seostega. Üldasetus on iseloomulik 1920-1930ndate Tammsaarega. Ristikivi jätkab põhitraditsiooni. Areneb välja vägev klassikaline proosa. Loomingulise kriisi ajal kirjutab lühiproosat ja luuletusi intensiivsemalt. Kodutuse ja üksilduse tunne oli ka enne Eestist lahkumist juba. Elas läbi kriise ja otsinguid. Siis jõudis ,,Hingede öö" (1953) kirjutamiseni paguluse esimene stiilipuhas modernistlik romaan. Ka
Ellerhein" (1884). Elisabeth Aspe (1860-1927) - mõjutajaks kodus valitsev isamaaline meeleolu, kasutab loomingus Pärnu ja selle ümbruse kajastust, vanemate noorpõlvemälestused, kohalikke rahvapärimusi, ajaloolisi seike, meremeestega seotud lugusid. Naise osa käsitlevast artiklisarjast lähtuvalt arendas välja oma naisideaali. Aspe peateoseks mõneti vanemate mälestustele toetuv "Ennosaare Ain" ("Oleviku" lisas 1888, raamatuna 1910) - meie kirjanduse üks varaseim haritlasromaan Põdderi "Bob Ellerheina" kõrval. Rahvusliku liikumise taandumisega alanud ühiskondliku struktuuri muutumine, tsarismi kasvav surve, eestlaste omavaheliste lahkhelide teravnemine ja süvenemine, haridustaseme tõus eeldasid ja tingisid muutusi ka kirjanduses. Loomingulise meetodi seisukohalt kuulus rahvusliku liikumise püüdlusi järgiv lüürika romantilise põhitüübi alla, proosale ja draamale oli omasem olustikulise tõepära järgimine.
Kui tekkis nõukaegne retseptsioon, siis nendest oli lihtsam rääkida. Kindlasti on see tähelepanuväärne algus. "Tule ja raua" puhul eriti see, et kui meil on vaja leida nii-öelda eeskujulik näide 1930ndate kirjandusest eesti töölisromaanist, siis ainuke korralik näide see on. Romaanid on iseseisvad, aga neid ühendab: + Tallinna linn, ruumi peegeldavad romaanid + nad on just nimelt arenguromaanid, romaanid sellest, kus tegelane liigub alt üles "Rohtaed" on pigem haritlasromaan 1953 "Hingede öö" 1961 "Põlev lipp" 1964 "Imede saar" 1965 "Mõrsjalinik" 1966 "Rõõmulaul" 1971 "Lohe hambad" 1972 "Kahekordne mäng" 1972 "Inimese teekond" 1976 "Rooma päevik" 1940-50ndate vahetusel otsib oma käekirja kirjanduses. Selle otsingu üks väga põnevaid tulemusi on aastal 1953 valminud "Hingede öö". Tegemist on esimese modernistliku eestikeelse romaaniga. Muidugi peab arvestama, et kõik, mis ei ole modernistlik, ei ole koha automaatselt realistlik
,,Õige mehe koda" ilmus algselt pealkirjaga ,,Võõras majas". Kätte oli jõudnud Nõukogude võib ja mis on selle triloogia juures paradoksaalne, et kõik need kolm on ilmunud eri võimu ala (Eesti, Vene ja Saksa). Ristikivi kirjutamislaad oli midagi sellist, mis neisse aegadesse sobis. ,,Õige mehe koda" räägib piiblist. ,,Õige mehe koda" kujutab tõusikliku tuubi teekonda alt üles (rikkamatesse kihtidesse). ,,Rohtaed" on haritlasromaan, seal hakkab võib-olla ka peenendatud psühholoogia kujutamine rohkem mängima. Vahetult pärast sõda, kui ta on Rootsi jõudnud, avaldab ta kaks romaani ,,Kõik mis kunagi oli" ja ,,Ei juhtunud midagi". Tõepoolest hakkab ta kujutama 30ndate aastate lähimineviku sündmusi Eestis. Kogu see oli plaanitud järjekordse tiloogiana, aga see etteplaanimine ei jõudnud päris lõpuni kolmas romaan jääb tegemata isiklikel ja hingelistel põhjustel.
annaabi.ee 
