pandlaid naised tegid ise). Handi naised kandsid palju vask- ja hõbesõrmuseid, samuti klaaspärlikaunistusi: kaeluseid, igasugused rinna- ja patsikaunistusi. Patsidesse punuti nelinurksete nahatükikestega kaunistatud pael. Nahatükikestele on õmmeldud vasknööbid. Naised ühendasid patsid paksu vaskketiga, millele riputati sõrmuseid, kellukesi ja helmeid. Jahindus ja kalastus Suuremale osale hantidest oli iseloomulik majapidamise tüüp, kus ühendati kalandus ja jahindus põdrakasvatusega või karjakasvatusega, kusjuures põdra- ja karjakasvatus omasid abimajanduse tähendust. Sõltuvalt kohalikest tingimustest oli esiplaanil kas kalastus, jahindus või põdrakasvatus. Handid, kes elasid Obi jõe ja selle lisajõgede alamjooksude aladel, tegelesid peamiselt kalandusega. Jõgede ülemjooksude elanikud tegelesid peamiselt jahipidamisega. Erinevatel lokaalsetel rühmadel olid
saatusega rahvale, nende hääbuvatele keeltele ja lauludele. Tormis on püüdnud oma sarjaga seda pärandit unustusest äratada. Ta on veendunud, et ilma selleta oleks maailma kultuuritervik palju vaesem. "Unustatud rahvaste" sarja kõige populaarsem tsükkel on rõõmsatel tantsu- ja kiigelauludel põhinev "Ingerimaa õhtud". Lastekoorile on loonud Tormis tsükli "Soome-ugri maastikud", kus on laule viieteistkümnelt rahvalt hantidest liivlasteni. Rohkesti on kasutanud Tormis soomekeelseid, eriti "Kalevala" tekste (ka ladina- ja ingliskeelses tõlkes). "Kalevala XVII runo" (meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele, 1985) on üks Tormise ulatuslikumaid kooriteoseid. Kui "Kalevala" 150. juubeli puhul tehti Soomes kokkuvõtteid eepose aineil loodud teostest, ilmnes, et need olid kas ooperid, sümfooniad, poeemid või muud sedalaadi teosed. Eepose teksti ennast polnud aga peale Tormise keegi varem ulatuslikumalt viisistanud
rahvad, kes elavad industriaalühiskonnas oma linnakultuuriga ning kus põlluharimise osakaal on väike. Kultuuritüübilt on eestlased, soomlased ja ungarlased tüüpilised Euroopa rahvad. Muud s-u rahvad on pigem maarahvad (Venemaal) nt. Volga, permi ja väiksemate läänemeresoome rahvaste kultuur on agraarkultuur, sest mitmetel ajaloolistel, poliitiilistel ja kultuurilistel põhjustel pole neil õnnestunud välja kujundada oma linnakultuuri. Suur osa hantidest, mansidest ja samojeedi rahvastest tegeleb tänapäevani põhjapõdrakasvatuse ja kalastamise-küttimisega; vaid vähesed elavad linnas ja töötavad haridus- ja riigistruktuurides. Ka saamide tähtsaim majandusharu on põhjapõdrakasvatus, kuid tänapäevaks erinevad saamide eluviisid oluliselt sõltuvalt asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa). Tänapäeval ei saa käsitleda kõiki s-u rahvaid ühtsena tänu erinevatele ajaloolistele tagaplaanidele, eluoludele jms
Kui eestlased, soomlased ja ungarlased on 21. sajandi alguseks elatusalade või majandustüübi poolest industriaalühiskonna näiteks, olles välja kujundanud oma linnakultuuri ning järjest vähendanud põlluharimise osakaalu ühiskonnas, siis valdav osa Venemaal asuvaid soomeugrilasi on põlluharijad ehk maarahvas väikese linnaharitlaskonnaga. Metsaaladel on põllunduse kõrval olulised olnud ka küttimine ja korilus. Suur osa hantidest, mansidest ja samojeedi rahvastest tegeleb tänapäevani põhjapõdrakasvatuse ja kalastamise-küttimisega, kas traditsiooniliselt tundras ja taigas ränneldes või paikselt küladesse koondatuna; vaid vähesed elavad linnas ja töötavad haridus- ja riigistruktuurides. Ka saamide tähtsaim majandusharu on põhjapõdrakasvatus, kuid tänapäevaks erinevad saamide eluviisid oluliselt sõltuvalt asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa).
annaabi.ee 
