anaeroobsed organismid. · Nimelt hapnikuga hingamist võimaldavad geenid on suure tõenäosusega sattunud nende genoomi tulnud hiljem horisontaalse geeniülekandega eubakterite genoomidest! · Halobakterid sünteesivad ka proteaase ja lipaasi. · Kuna halobakterid elavad kõrge osmootse rõhuga keskkonnas, vajavad nad osmoprotektoreid. Sugukonnas Halobacteriaceae on põhiline osmoprotektor K+. K+ kasutab osmoprotektorina ka halofiilne eubakter Salinibacter ruber. Ka halobakterite ensüümid ja ribosoomid vajavad tööks kõrget K+ sisaldust (seda ju rakus palju). · Halobakterite valgud, nii pinna- kui ka rakusisesed valgud on happelised. Rakukesta happelisi valke stabiliseerib kõrge Na sisaldus keskkonnas. · Polaarsed valgud püsivad soolases keskkonnas paremini lahuses ega sadene välja. · Osa, kuid mitte köik Halobacteriumi liigid saavad kasutada valgusenergiat ATP
(tavaline), xanthos (kollane) Soovitavalt peaks bakteri nimetus sisaldama infot tema kuju, elupaiga, biokeemia, värvuse, ainevahetuse jne kohta. Thiothrix (niite moodustav bakter, kelle niidi rakkudesse ladestuvad väävliterad) Thiomargarita namibiensis (Namiibia väävlipärl) Thiospirillum (spiraalne väävliteradega fotosünteesiv bakter) Metanobacterium thermoautotrophicum (metaani moodustav termofiilne autotroofne bakter) Ectothiorhodospira halophila (spiraalne halofiilne punaselt pigmenteerunud bakter, kes H 2S oksüdeerides ladestab moodustunud väävliterad väljaspoole rakku). 20. Bakterite suurus. Mikroorganismid on elusorganismid, keda varustamata silmaga ei näe. Mikroorganismidest suurimad on algloomad. Nende joonpikkus (ca 100 µm) on inimsilma lahutusvõime piiril. Nendest 1 suurusjärk väiksemad on rohevetikad ja pärmid. Enamik baktereid on veel väiksemad ja nende joonpikkust mõõdetakse mikromeetrites. Keskmine bakteriraku ruumala on 1 µ3
orientalis (ida), phyllo (leht), poly (palju), mono (üks), sanguis (veri), ruber (punane), sinensis (Hiinast), tenuis (sale), tertra (neli), thrix (niit, juus), vulgaris (tavaline), xanthos (kollane). Bakteri nimetus peaks sisaldama infot tema kuju, elupaiga, biokeemia, värvuse, ainevahetuse jne kohta. Metanobacterium thermoautotrophicum (metaani moodustav termofiilne autotroofne bakter). Ectothiorhodospira halophila (spiraalne halofiilne punaselt pigmenteerunud bakter, kes H 2S oksüdeerides ladestab moodustunud väävliterad väljaspoole rakku). Bakterite suurus Keskmine bakteriraku ruumala on 1 m3. Enamiku bakterite suurus on 0.5-3 µm. Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind. Suured bakterid on niitjad bakterid, kelle niidi pikkus võib ulatuda 500 m-ni. Thiomargarita namibiensis: ühe raku diameeter on 100-750 m, seega peaaegu 1 mm.
rakusisest osmootset rõhku Levinud osmoportektorid Heterotroofsed bakterid ja magevee tsüanobakterid glutamaat, proliin, sahharoos, trehaloos Merevetikad mannitool, dimetüülsulfoniopropionaat, DMSP Soolajärvede tsüanobakterid glütsiinbetaiin Halofiised purpurbakterid glütsiinbetaiin, ektoiin, trehaloos Halofiilsed arhed ja mõned bakterid KCl Dunaliella (halofiilne rohevetikas)- glütserool Pärmid ja seened glütserool E. coli- gamma-aminovõihape, glutamiinhape, proliin. Stafülokokid- proliin. G(-) bakteritel on vaja ka glütserooli periplasmas. Halofiilsel vetikal Dunaliella on osmoprotektoriks glütserool. Kuna glütserool läbib väga hästi membraane, siis on oht, et osmoprotektor lekib rakust välja. Seetõttu on Dunaliella rakumembraan erilise koostisega, et glütserool seda ei läbiks. Surnud vetikate glütserool satub
annaabi.ee 
