Teoste võrdlev analüüs Hermann Hesse teose „Stepihunt“ peategelas Harry Hallerit võib võrrelda J.W. von Goethe teose „Faust“ samanimelise peategelasega. Nad mõlemad on väga ühiskonna- ja enesekriitilised inimesed. Nad ei salli seda, kuidas ühiskond on muutunud ja kuidas inimsed on hakanud käituma. Nad ei suuda olla rahul neid ümbritseva ühiskonnaga ja oma eluga. Harry oli alguses kinni selles ajas, kus elas Mozart ja Goethe, sest see oli tema jaoks see ühiskond, kus tema oleks tahtnud elada.
Ustel ei olnud enam silte. Ta astus tuppa, kus lebasid alasti Hermine ja Pablo. Hermine rinna all oli verevalum, mis oli tekkinud Pablo armusuudlusest. Sinna lõi Harry habemenoa. Pablo ärkas üles ja lahkus toast. Saabus Mozart, kes keeras raadio mängima. Harry palus Mozartil raadio kinni keerata, mida too aga ei teinud. Harry nõudis karistust. Tema silme ette ilmus kiri: ,,Harry hukkamine". Toimus kohtuprotsess, mille käigus süüdistati Harry Hallerit tegelikkuse toomises maagilisse teatrisse, peegeldatud noaga peegeldatud tüdruku surnuks torkamises ja huumorivaesuses. Karistuseks määrati talle igavene elu ning lõpetuseks naerdi tema üle. Kui Harry toibus, istus Mozart ikka tema kõrval. Mozart seletas, et Harry peab õppima naerma. Ta peab õppima nautima elu ja naerma ka raadiost tuleva kila-kola üle. Siis ilmus Mozarti asemele Pablo. Pablo sõnas, et Harry valmistas talle pettumuse, et ei osanud figuuri õigesti kasutada
põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teisel pool kaost on ehk taas loodus ja süütus." Märkimisväärne osa detailidest ja psühholoogilisest analüüsist pärineb tõepoolest Hesse enda kogemustest. Tähele tasub panna sedagi, et Harry Hallery nime initsiaalid ühtivad autori omadega. Nõnda siis on Harrys palju Hesset ning Harry piinade kaudu võib aimu saada Hesse läbielatud kriisi sügavusest. Alustuseks tutvustatakse Harry Hallerit, Stepihunti, kõrvaltvaataja silme läbi: ta on viiekümnendale eluaastale lähenev mees, kes tundub kuidagi võõras. Kõrvaltvaataja tunneb Harrys vaimsust ja hingestatust, erakordsust ja andekust, tundlikku hingeelu, tõelise vaimuinimese tarkust. Samuti on tajutav Harry Halleri haigus: ta kannatab psüühiliste piinade, peavalude ja alkoholismi käes, ta on arendanud endas ,,geniaalset, piiritut, õudset kannatusvõimet", kuid selle haiguse põhjus pole mitte
1828. a aga tegi Wöhler katse, mis näitas, et saab kunstlikult toota orgaanilist ainet (karbamiidi). Lisaks tehti katseid, mis kinnitasid, et organismis muutub mõni (orgaaniline) hape veelgi keerukamaks organism seega sünteesib.) 2. Eksperimendi areng (eksperimentaalfüsioloogia, -farmakoloogia, vivisektsioon). 18. sajandi lõpus hakkab välja kujunema eksperimentaalfüsioloogia, mis põhines vivisektsioonil. Siinjuures mainitakse Göttingeni professorit A. Hallerit. Francois Magendie (1783-1856) oli sadist, aga suurepärane preparaator. Uuris närvisüsteemi, tema katsed paraku viisid loomakaitseliikumise tähelepanu ka teadusmaailmale (nn antivivisektsionism oli mh üks eluslooduse universaalsuse mõistmise väljundeid ka loomad kannatavad, nagu inimesed). 1876 laienes Inglismaal loomakaitseseadus laboriloomadele. Loomakaitse viis omakorda teadusparkide loomiseni (,,loomapiinajad" sunniti ülikoolikampustest välja kolima).
annaabi.ee 
