rikkalikumaks seda võimaldas viiside suurem heliulatus ja pikkus. Viiside põhitunnusteks oli suur heliulatus, pikem kindlama kujuga vorm, helikõrguste täpsem intoneerimine. Rahvalaule lauldi erinevatel puhkudel. Näiteks tööd tehes, matustel, kalendritähtpäevadel ning paljudel muudelgi juhtudel. Itkud. Itkud olid seotud surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai
sajandist alates on rõhutatud regilaulu ja luulekunsti omavahelist seotust ka kirjanduskäsitlustes, milles rahvaluule, eriti regilaul hakkas esindama eesti ilukirjanduse varasemat etappi. Nii jäi see peaaegu 20.sajandi lõpuni. Vanemate rahvalaulude hulka kuulub regilaulude kõrval muid arhailisi kitsa otstarbega laululiike nagu itkud, loitsud, lastelugemised, hüüded ja karjaste helletused. Nende väljendusvorm ei ole regivärsiline, vaid see sõltub kasutusalast - nõnda meenutavad itkud halisemist, hüüded ja helletused häälelisi signaale, loitsud ja lastelugemised rütmilist kõnet. Umbes paarsada aastat tagasi hakkas regilaulude kõrval eesti talurahva hulgas üha rohkem levima ka teistsuguse helikeele ja poeetikaga laulustiil. Esmalt tekkis siirdevormiline ja hiljem lõppriimiline rahvalaul. Lõppriimiline rahvalaul on elavas kasutuses ja aktiivselt loodav veel tänapäevalgi, kuid nüüd on sellel valdavalt meelelahutuslik roll. Lõppriimiline
tempo kiirenes. Osa loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks, loitsude jälgi sisaldavad mõningad kodutööde laulud (lehmalüpsi- ja võitegemissõnad), kalendrilaulud (kiige-, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad. 4.6. ItkudItk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed. Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused ("Miks surid?", "Miks läksid?" jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika
Yaris juhtus. Ning meid viidi mahalaskmisele. Mina olin peaaegu viimases reas. Nad viisid meid ühele kaljuastangule mäekitsuse ees ning hakkasid automaadist tulistama. Kõige ees seisnud inimesed kukkusid mäekitsusesse. Kui kord minu kätte jõudis, hüppasin ma mäekitsusesse; mul oli tunne, nagu oleksin ma terve igaviku langenud. Ma maandusin inimkehade peal, mis moodustasid verise massi. Sellest massist kostus oigamist ja halisemist, paljud liigutasid ennast ikka veel, sest nad olid vaid haavatud. Seejärel tulid sakslased ja politseinikud ning tulistasid või lõid ellujäänud surnuks. Sama saatus ootas ka mind. Üks sakslastest või politseinikest haaras mu jalast ning keeras mu ümber, nii et mu nägu jäi ülespoole. Ta trampis jalgadega mu käe ja rinna peal, seejärel läks ta minema ning avas tule kusagil eemal. Siis hakkasid nad kehasid mulla ja liivaga katma
annaabi.ee 
