neid hoida ja paitada. ,,Kaks kätt ja üks neist ainsama/ ööga muutunud ülearuseks." Surm saabub äkitselt ning kõik tundub arusaamatu ja ebaõiglane. ,,Ikka mõistusse mul ei mahu see,/ et on mulla sees minu laps." Luuletaja on surmateemat käsitlenud ka veidi teise nurga alt, nimelt jutustanud tulevikust sureva inimese vaatevinklist pigem muretul ja paratamatul moel. ,,Ühel põuasuve päeval,/ kui niisama õitseb nurm,/ sama hajameelse käega/ minu peagi võtab surm." Leinajatele on kaotus palju suurem ja raskem kui lahkujale, kes teab, et saatust ei ole võimalik kuidagi muuta ja kunagi jätavad maailma maha kõik. Kui saabub aeg minna, pole midagi parata. Hoolimata inimeste saavutustest ja tegudest elus, ei suuda keegi surmale vastu hakata. ,,Ja mulla all pea magame me kõik,/ kes maa peal üksteist magada ei lase." Nagu lauluski toob Tsvetajeva sisse loojangumotiivi. ,,Tean, poolvalguses suren! Kas
Zorz Bengalski (tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Jant jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovits Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi loozi jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient, kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli ajaloolane, kes võitis sada tuhat rubla, mille eest üüris keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid.
Nii mõnigi arvatav ohver veedab terveid aastaid oma elust sellega et tüütab ametivõime ning varjestab oma maja elektromagnetiliste lainete vastu, ehkki ükski tõsiseltvõetav uurimus mobiilside kiirguse kohta ei ole kinnitust leidnud. Selektiivne taju, seega kalduvus näha vaid seda, mis vastab meie ettekujutustele, kuulub aju kõige olulisemate trikkide hulka juhuse esitamisel. Teine trikk on harjumus juhuse mõju süstemaatiliselt alahinnata nagu kuuma käega korvpalluri või hajameelse ruletiketta näites. Kuid on veel kolmaski mehhanism, mis ahvatleb selgeltnägemisele- meie pidurdamatu tõlgendamissoov. Unenäod on näiteks kinnituseks paljude inimese usule, et neil on tuleviku ette nägemise võime. Selliseid lugusid võib julgesti uskuda. Sest esiteks on see, et me näeme oma elu jooksul mõne prohvetliku unenäo, täiesti tõenäoline. Kõik elusolendid peavad suutma ebakindluse ja juhustega rinda pista. Seda, kus
(tüse, lapselikult rõõmus, teatri teadustaja) meelt avaldama hakkab. Peemot rebib viimasel pea otsast. Show jätkub moodsa kauba kinkimisega naispublikule ning paljastustega Arkadi Apollonovits Semplejarovi eraelust. Lõpuks on lava tühi, esinejad kadunud, orkester mängib marssi, Semplejarovi loozi jookseb miilits, rahvas tormab meeletuna ringi. Bezdomnõi rõdul olev mees on samuti kliiniku patsient, kuid temal on õnnestunud näpata võtmekimp hajameelse õe käest. Bezdomnõi lubab luuletamise maha jätta ning jutu käigus selgub tõsiasi, et mõlemad mehed on asutuses ühe sama teguri tõttu Pontius Pilatuse. Bezdomnõi räägib tundmatule oma loo, mille peale võõras teatab, et professor ei olnud keegi muu kui Saatan isiklikult. Meister räägib ka oma loo: ta oli ajaloolane, kes võitis sada tuhat rubla, mille eest üüris keldrikorrusel kaks tuba ning ostis hulga raamatuid. Kirjutas
annaabi.ee 
