" järgi tuleb rühmituse nimi.Tegutses aastatel 1921- 1922. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Liikmed: Albert Kivikas, Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, Johannes Vares-Barbarus, Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja), August Alle, Jaan Kärner, Aleksander Tassa. Arbujad Tekkis 1930nendatel aastatel. Nimi tähendab loitsimist/nõidmist. Esimene Eesti haritlaskond, kes on saanud eesti keelse kõrghariduse. Väljakujunenud luuletajad, kes taunisid väikekodanlust. Arbujad püüdlesid varasema
aastate lõppu ja 1930. aastate algusesse. Elulähedus Tarapita- 1921-1922 - kirjanduspoliitiline rühmitus, liikmed: Albert Kivikas, Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, Johannes Vares-Barbarus, Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja), August Alle, Jaan Kärner, Aleksander Tassa. Nad jätsid tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Tammsaare: "Tõde ja Õigus", "Põrgupõhja uus Vanapagan", "Kõrboja peremees", "Juudit", "Ma armastasin sakslast", Tsehhov: · "Ilma isata" (1878) · "Ivanov" (1887) · "Kajakas" (1896) · "Onu Vanja" (1899) · "Kolm õde" (1900) · "Kirsiaed" (1904)
8. Hendrik Visnapuu-siuru liige; luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik; Armastus- ja looduslaulude kogu ,,Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. 9. Tarapita- muistlaste eestlaste jumaluse nim; tegutses aastatel 1921-1922; kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema. Liikmed: Albert Kivikas, Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, Johannes Barbarus, Friedebert Tuglas, August Alle, Jaan Kärner, Aleksander Tassa. 10. Draamakirjanduse areng ja põhisuundumused: peasuunad: ekspressionism, modernism,
Tarapita Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921-1922. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistel trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette progrmmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks". Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu"
annaabi.ee 
