Spirituaalsed (mittemateriaalsed) teooriad arstiteaduses (vitalism, animism jne) 18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Põhines seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal Georg-Ernst Stahl levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse arengut, kuna käsitles midagi, mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist
sekundaarsed naissugutunnused o Androgeenide liigproduktsioon neerupealise koores Sugunäärmete alaareng – meestel kuni suguvõime kaoni, naistele tekivad meestele omased sekundaarsed sugutunnused XI. Immuunsus ja selle liigid. 1. Antigeenid ja antikehad ning nende osalus organismi kaitsereaktsioonides ja haiguslikes protsessides. Immuunsus ja selle liigid: organismi eriseisund, mis kindlustab tema vastupanuvõtmatuse väliskeskkonna kahjulike tegurite suhtes/organismis endas tekkinud võõrstruktuuride suhtes. 1. Loomulik immuunsus – küllaltki püsiv a. Liigispetsiifiline b. Individuaalne – kindlustatakse emalt platsenta kaudu edastavate antikehadega 2. Omandatud immuunsus
haigustekitaja mõjul kaitsekehad. Nii töötavad vaktsiinid 2. Passiivne – organismi viiakse immuunseerumitega valmis kaitsekehad. Seda tehakse siis, kui teadaolevalt immuunsus puudub, vaktsineeritud pole, kuid tõenäosus haigestuda on suur. N: marutaudi või teetanuse vastased vaktsiinid A. Antigeenid ja antikehad ning nende osalus organismi kaitsereaktsioonides ja haiguslikes protsessides. Antigeenid ja antikehad: mõlemal on oluline osa immuunsuse kujunemises. Antigeenid – potentsiaalsed haiguslike muutuste tekitajad (mikroobid, viirused, võõrkehad). Nende mõjul tekivad organismis immuunsüsteemi osavõtul spetsiifilised kaitsekehad – antikehad. 1. Immuunsüsteem tunneb ära organismile mitteomased rakud vms 2. Pärast äratundmist käivitab organism rea kaitsemehhanisme 3. Antikehad astuvad kontakti oma antigeeniga 4
27 18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Maailmavaade oli olemas olnud juba antiikmõtlejaist peale, põhinedes seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal Georg-Ernst Stahl levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse arengut, kuna käsitles midagi, mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist
annaabi.ee 
