Põhja- Ameerika salteaux´ indiaanihõimu muistend räägib, kuidas leegitsevpunased sügisesed vahtralehed päästsid maailma looja, vanaema Nanahboozoo kurjade pimedusvaimude käest. Vaher esineb ka teiste põhjapoolsete põlisameeriklaste müütides ja legendides. Kasutatud kirjandus (2005) Eesti taimed. Harilik Vaher. Külastatud 12.06.2010. Aadressil: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/vaher.htm Coombes, A (2005) Puud ja põõsad. Varrak Hageneder, F. (2006) Puud on tarkusekandjad. Sinisukk Hiie, I & Hiie, K (2005-2008) Puud ja põõsad. Dendroloogiline abimaterjal enamlevinud Eestimaa puude ja põõsaste kohta. Külastatud 12.06.2010. aadressil: http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik_vaher.html Kuresoo, R; Relve, H; Rohtmets, I. (2007) Eesti elusloodus. Varrak Relve, H ( 2007). Puude juurde. Tartu, Eesti Loodusfoto Weustenfeld, W. (1999) Puud ja põõsad. Tallinn: Maalehe raamat
varjutuskangastega (Hansaplant 2013). 2.3. Prunus avinum Kirsipuu 2.3.1. Kirjeldus Prunus perekonda kuulub üle 400 liigi heitlehiseid puid ja põõsaid. (kaasa arvatud ploom, mandel, aprikoos ja virsik), mis kasvavad põhjaparasvöötmes. Vahelduvalt asetsevad lehed on enamasti saagja servaga; valged või roosad õied on kahesugulised. Viljad on luuviljad, mille südames on seeme ja välimiseks kihiks on viljaliha. (Hageneder 2006) Kirsipuu on keskmise suurusega puu, mis algupäraselt pärineb Euraasiast ja on naturaliseerinud Põhja-Ameerikas. Puu koor on hall ja sile, vananedes muutub see mahagonpunaseks ja koorub põikribadena. Valged karikakrakujulised õied kasvavad kobarais ja avanevad koos lehtedega aprilli lõpul või mai algul. Läikivad punakaslillad viljad on väikesed ja mõru või magusa maitsega. Metskirsipuu on enamiku maguskirsi kultuursortide esivanem (Hageneder 2006).
Östra Småland och Nyheterna.1999-05-04 http://www.ostran.se/harkiv/ost/1999/05/04/OST19990504BBEEUU000_216276.htm 3. Wiedemann, Ferdinand Johann; Weber, E. 1852. Beschreibung der phanerogamischen Gewäsche Est-, Liv- und Kurlands. Reval. 4. Hannust, Arnold. Jugapuu on meie aedade vähenõudlik talvekaunitar. Kodu ja Aed. Sisustus.ee http://sisustus.delfi.ee/?cmd=article&id=1295&act=38 5. Eilart, Jaan 1962. Jugapuu meil ja mujal. Eesti Loodus 13 (6): 344351. 6. Hageneder, Fred 2006. Puud on tarkusekandjad: looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Sinisukk, Tallinn. 7. Leht, Malle 1980. Jugapuu. Eesti Loodus 31 (8): 516519 8. Nilesen, Harald 1990. Mürktaimed. Valgus, Tallinn. 9. Normet, Thea 2004. Mürgiseid taimi meie umber. Maalehe raamat, Tallinn. 10. Püssa, Tõnu 2005. Toidutoksikoloogia. Halo, Tartu. 11. http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=260 12. http://raulpage.org/ravimtaimed/#parn 13. http://raulpage.org/ravimtaimed/#arukask 14
Jämedamatest tüvedest valmistati vahel tugevaid pisiesemeid nagu reha- ja äkkepulki, rattakodaraid jm. Jugapuu kasutamisele vankrikodarate tegemiseks viitab tema üks rahvapäraseid nimetusi kodarapuu. Lääne-Eestis oli kombeks jugapuu okstest punuda pärgi, millega ehiti kalmukünkaid. Kasutatud ning soovitav kirjandus Godet, J.-D. 2000. Puude ja põõsaste määraja. Tõlge eesti keelde, Koolibri, 254 lk. Hageneder, F. 2006. Puud on tarkusekandjad. Looduslugu. Folkloor. Sümboolika. Tervendamine. Tln., Sinisukk, 224 lk. Henno, O. 1995. Puude ja põõsaste välimääraja. Teine, ümbertöötatud trükk. Tln. 575 lk. Hämet-Ahti, L., Palmén, A., Alanko, P., Tigerstedt, P.M.A. 1992. Suomen puu- ja pensaskasvio. Helsinki, Dendrologian Seura, 373 lk. Johnson, O., More, D. 2005. Euroopa puud. Tln., Eesti Entsüklopeediakirjastus, 464 lk. Kiik, H. 1989. Maailma viljad. Tln
annaabi.ee 
