vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse. Paradoksi lahendusest ilmneb, et a) eeldustes on varjatud viga, või b) arutluskäik on ekslik, või c) loodusseadustele esmapilgul vasturääkivat tõsiasja tuleb siiski aktsepteerida. Illustreeriva näite paradoksaalsest vasturääkivusest "laename" Bertrand Russellilt (1872-1970) habemeajajast, kes ajab habet ainult neil, kes ise endal habet ei aja. Küsimusel: kes ajab habet habemeajajal endal puudub vastus. Sest: kui ta ajab habet iseendal, siis ei saa seda teha habemeajaja (kuid tema ongi habemeajaja), ja vastupidi, kui tema habet ajab habemeajaja, siis ei saa ta seda iseendal teha. See, pisut naljakas vormis B. Russelli paradoks (1901), demonstreerib mõningate teooriate ahtasust. Antud juhul jäävad kitsaks hulgateooria raamid, millised ei võimalda 4
eest see aga kaitstud ei ole. Mõistuse ajalugu on ennekõike mõistuse enesehävitamise ajalugu. 20. saj kerkisid paradoksid esile seoses hulgateooria arenguga. Russelli hulk on kõikide hulkade hulk, mis ei sisalda iseennast. Tõestamisel selgub, et see sisaldab iseennast kui ta ei sisalda iseennast ning ei sisalda iseennast kui ta sisaldab iseennast. Või veel näiteks - 'ühes külas elab habemeajaja, kes ajab habemeid kõikidel, kes ei aja neid endal ise.' Kes ajab habet habemeajajal? Eriti ettevaatlikud paradokside vältimisel olid konstruktivistid, kes väitsid, et tegemist on konstruktsioonidega ja kuna ei ole võimalik moodustada ümmargust ruutu, on tegemist pseudoprobleemiga. Veel üks lahendus oleks frame (teatud mõttes formaliseeritud kontekst), mis pakub võimalust öelda midagi teatud kontekstis, sama ütlus eri raamides võis tähendada erinevaid asju (huvitas eelkõige tehisintellekti loojaid). See eelnev
eest see aga kaitstud ei ole. Mõistuse ajalugu on ennekõike mõistuse enesehävitamise ajalugu. 20. saj kerkisid paradoksid esile seoses hulgateooria arenguga. Russelli hulk on kõikide hulkade hulk, mis ei sisalda iseennast. Tõestamisel selgub, et see sisaldab iseennast kui ta ei sisalda iseennast ning ei sisalda iseennast kui ta sisaldab iseennast. Või veel näiteks - 'ühes külas elab habemeajaja, kes ajab habemeid kõikidel, kes ei aja neid endal ise.' Kes ajab habet habemeajajal? Eriti ettevaatlikud paradokside vältimisel olid konstruktivistid, kes väitsid, et tegemist on konstruktsioonidega ja kuna ei ole võimalik moodustada ümmargust ruutu, on tegemist pseudoprobleemiga. Veel üks lahendus oleks frame (teatud mõttes formaliseeritud kontekst), mis pakub võimalust öelda midagi teatud kontekstis, sama ütlus eri raamides võis tähendada erinevaid asju (huvitas eelkõige tehisintellekti loojaid). See eelnev
olnud. Noh, vader,» ütles ta meister Oli-vier'le, «meil ei maksa tülli minna, oleme ju vanad sõbrad. On juba väga hilja. Oleme oma töö lõpetanud. Ajage mu habe ära!» Lugejad on muidugi meister 01ivier's juba ammu ära tundnud selle hirmsa Figaro *, kes saatuse, selle suurte draamade tegija poolt oli nii osavalt põimitud Louis XI pikka ja verisesse komöödiasse. Ei ole siin koht selle imeliku kuju juures pikemalt peatuda. Sel kuninga habemeajajal oli kolm nime. Õueringkonnas nimetati teda viisakalt Olivier le Daimiksrahva suus Olivier le Diable'iks2, ta õige nimi aga oli Olivier le Mauvais. Olivier le Mauvais seisis liikumatult paigal, olles tusane kuningale ja vaadates kõõrdi Jacques Coictier' poole. «Jajah! Kõik arstile!» pigistas ta hammaste vahelt. «Ja muidugi arstile!» vastas Louis haruldase heasüdamlikkusega. «Arsti vastu on meil suurem usaldus kui sinu vastu. Arusaadav: tema käes on kogu meie keha, sinu käes aga
annaabi.ee 
