õe ja ema häbenemine tema pärast, kui ta kaheksa-aastasena kirikus suures rahvamurrus ära minestas. Õde nuttis kartusest, et minestamist võidakse pidada langetõveks. Anna palus salaja jumalat, et ta ära surra saaks. Aga Anna pani ennast omal viisil maksma. Ta oli püüdlik vanemaid abistama nii hanekarjusena kui muidu käsualusena ja kuulis rõõmuga enda kohta lausutud tunnustust, et ta olevat ,,lahke jalaga" . Nagu tavaliselt 19. sajandi Eestimaal, nii hakati ka Haavakivil laste koolipaneku peale mõtlema nende kümnenda eluaasta paiku. Saksa keele äraõppimise vajadus kutsus linnas kui ka maal ellu ettevalmistava õppekavaga erakoole. Nii said mõlemad tütred Pataste mõisas avanud läti rahvusest piiriametniku tütre E.Markovi hoole alla. Anna tundis ennast nii inetuna ja halvana, et teda keegi armastada ei või. Neis ebakõlades õnnestus Annal siiski kinni haarata õppimisest ja jõuda varsti paremate õpilaste hulka, kellel lasti rohkem
Anna Haava (Anna Haavakivi) -- (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis varajasest noorusest hilise eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886, raamatutena alates 1888-1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu
oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886, raamatutena alates 1888-1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna
leseks jäänud ema juures, sõitis Haava 1894. aasta südasuvel Venemaale Novgorodi. Sügiseks oli ta juba läbi Peterburi sõitnud Strelnasse, kus sai tööd diakonissasutuse haiglas halastajaõe asendajana. Töö aga talle eriti ei istunud ja aastavahetusel võttis ta vastu tööpakkumise seltsidaamina. Aga ka see amet polnud talle meelepärane. Peagi oli ta tagasi Eestis. Sajandivahetusel töötas ta venna juures Haavakivil majapidajana ning siis põgenes tagasi Peterburi diakonissasutusse. 1909 aastal, pärast rasket haigust kolis ta Tartusse kus töötas enne Esimest maailmasõda ajalehe ,,Postimees" toimetuses. Hiljem tegutses vabakutselise tõlkija ja kirjanikuna. Tartus elades sai ta väga hästi läbi helilooja Miina Härmaga, kes kirjutas mõnelegi Anna Haava luuletusele viisi. Näiteks ,,Küll oli ilus mu õieke" ja ,,Ööbiku surm". Oma viimased eluaastad elas ta erakuna Tartus, kartes inimesi
kogukonnaga. Mõis eraldas Haavakivi põlistalust kaks väiksemat kohta ja veski pärisid lähisugulased, jäi ta siiski "suureks asemeks" - siin peeti suurearvulist karja ja kasvatati kuni kümmet hobust. 1869. aastal osteti Haavakivi talu päriseks, makstes selle eest 700 rubla. Tööjõuks olid kodakondsed. Peavarju pakuti sugulastele ja võõrastelegi. Anna Haava (Anna Haavakivi) sünnikodu Kodavere kihelkonnas Haavakivil (praegu Jõgeva maakond, Pala vald). Foto: Eesti Kirjandusmuuseum Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. 4 Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,,Postimehe" toimetaja K.A
annaabi.ee 
