· Loodeti et peagi puhkeb sõda USA ja Nõukogude liidu vahel ja siis saab Eesti vabaks võidelda. · Metsavennad ründasid vallamaju, nõukogude töötajaid, miilitsaid ja korraldasid diversiooni akte. · Nad elasid punkrites või kaugetes metsataludes. · Süüa tõi külarahvas või rööviti poode. · Kõige rohkem metsavendi oli Virumaal, Võrumaal, Pärnumaal. 1944-53 ~30 000 metsavenda. · Metsavendi püüti haarangutega või saadeti gruppi reetur. Küüditamine · 25.Märtsi öösel viidi Siberisse või põhja-khasastani üle 20 000 inimese. · Küüditamise eesmärk oli lõhkuda tugev väljakujunenud taluühiskond, sundida inimesed kolhoosidesse. · Kolhoosi astumist mõjutati ka maksudega Majandus · Kolhoosi võeti maa, töövahendid ja suuremad loomad. · Esialgu olid kolhoosid ühe küla piires ja töötasid üsna edukalt. · Hiljem hakati neid ühendama ja siis algas allakäik.
tunnistajateta ja kaitsjateta. Kohapeal mahalskmine ja karistada ka perekondi. Õudne terror ja jõhkrus. Talude põletamine ja inimeste sadistlik tapmine. Eriti vahetult enne Eestist lahkumist. Vangide (4000) evakueerimine. Lasti maha Tartu vanglas ööl vastu 9. juulit 193 inimest, keda ei jõutud evakueerida. Vanglates surmaotsused konveiermeetodil ja kohe täide. 1941 aasta juulis saartelt veel üks küüditamine. Hävituspataljonide loomine, kurikuulsaks metsavendade tapmisega, haarangutega, pered pantvangi, põletasid talusid, hävitasid vara. Jätkuv punane terror (mõne kuuga kaotas elu ca 2000 inimest) Hävituspataljonide loomine seadlus 24. juunist 1941. Algul võitluseks langevarjurite ja diversantide vastu. Juhtimine ja väljaõpetamine NKVD. Hävituspataljonid 100-200 mehelised. Peamine ülesanne teostada põletatud maa taktikat. Mida ei suudeta ära vedada, tuleb hävitada. Kokku moodustati üle Eesti 18 hävituspataljoni, meeste arv ebaselge, üldarv u. 6000
vaimselt olid mõlemad rasked. (Pajur et al. 2005: 184) Eriline roll repressioonide teostamisel kuulus hävituspataljonidele. Ametlikult oli nende esmaseks ülesandeks takistada vaenlase võimalikke diversiooniakte ning võidelda langevarjurite vastu rindelähedastes piirkondades. Tegelikkuses said hävituspataljonid Eestis kurikuulsaks metsavendade ja teiste ,,rahvavaenlaste" tabamiseks korraldatud haarangutega. Need haarangud kujutasid enesest sõjakuritegusid. Hävituspataljonlased piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises kahtlustatavaid tsiviilelanikke, põletasid talusid, hävitasid materiaalseid väärtusi, röövisid jne. Seega oli tegemist jätkuva punase terroriga, mis sõja tingimustes omandas eriti suure ulatuse ja ennenägematu jõhkruse. Kõigest mõne kuuga kaotas elu vähemalt 2000 inimest. (Ibid
ülekuulamisprotokollidest ja hävituspataljonide säilinud dokumentidest, nagu tegevuspäevikud, ettekanded kõrgemaile juhtidele ja asutustele jne. Sakslaste poolt veel hõivamata aladel aga üha süvenes punane terror, mis oli tugevnenud juba sõja puhkemisel. Algas ulatuslik arreteerimislaine ning rinde lähenemisel hakati puhastama vanglaid. Kurikuulsaks said hävituspataljonid aga metsavendade ja teiste "rahvavaenlaste" tabamiseks korraldatud haarangutega, mille käigus piinati ja tapeti vangilangenud metsavendi ja nende perekondi, põletati talusid, hävitati vara, rööviti. Mobilisatsioon Punaarmeesse, rekvisitsioonid ja evakuatsioonid. Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSVLi tagalasse toimetati 32 000-33 000 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSVL. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14
annaabi.ee 
