privileegid, muutudes omamoodi vaheseisuseks aadli ja kodanluse vahel. Das ganze Haus. talupere+ sulased, teenijaskond või käsitöölise ettevõte- meister, õpipoisid või kaubandusega tegelev struktuur. Ühiskonna alusmoodul, paljud tervipere funktsioonid lähevad riigile- hariduseandminem hoolekanna, kohtusüsteem. Hakkavad ilmuma Hausvateti nõuande raamatud. Majandus. Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- (Grundherrschaft) ja mõisahärrus (Gutsherrschaft). läänes valitses põhimikuhärrus (sks Grundherrschaft),idas mõisahärrus (sks Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii
abiellusid, kellele läksid järglased. Allikatest näha et leibherrid tahtsid kontrollida, kellega nende pärisorjad abiellusid-> pidid luba küsima. Õigus nõuda tööd ja teorenti, kuid mõisamajandid kadunud ja teorendi vastu huvi suurt ei olnud. 16 saj jõudnud Leibherri õigus kadus ära, teeritorialiseerimisprit viis selleni et keegi maksab veel leibzinsi kadus ära, grundherr ja leibherrus sulasid 15 II P 16 sajandil kokku. Gutsherrschaft Ida-Elbe regioonis levinud Alates Schlewig-Holsteinist läbi Mecklenburi, Pommeri, Ida-Preisi Pooola Liiivmaa kuni Lääne Venemaani. Alt Mark Brandenburg, Lausitz, Sileesia, Böömi, Määri kuni Rumeeniani. Ida Elbe regioon kuj endast tohutut maa-ala- 2/3 Euroopa territooriumist. Hõivas u 25 % Ida-Elbe rahvastikust. Regioon ei olnud oma sots ja õiguslikelt aspektidelt piirkonniti erinev. Lääne-Elbe regioonis mõisahärrust ei tekkinudki. Erinevadd
Euroopas: läänes mitmesugused läänihärruse vormid (nt poliitiline-, majanduslik-, kohtuvõim) ei koondunud ühe isiku kätte ja talupojal oli mitu isandat - Vana-Liivimaal läänistati alad koos talupoegadega vasallidele, kes ühes isikus: 1. Kogusid makse, nõudsid töökohustusi ja mõistsid kohut lääni talupoegade üle 2. Avaik-õigulikud volitused koondusid vasallide kätte & tulemuseks nn mõisahärrus (Gutsherrschaft) 3. Läänihärruse kõige kaugemale arenenud vorm Feodaalse Vana-Liivimaa võimusuhted keskajal: mõisahärruse sünd - Esialgu olulised andamid (maksud): Pärast Jüriöö ülestõusu 1343 hakkas teokohustus juurduma ja kujunes abiteost nädalateoks - 15.saj II poolel hakkasid hollandlased vahendama Vana-Liivimaa vilja Lääne-Euroopasse: umbes 1450-1550 hoogne mõisate asutamine - Tänapäeva seisukoht (Ligi, Tarvel, Kahk):
ekstensiivses suunas uusi põllumaid üles harides. Keskmise saagikus kasvas idast lääne suunas. Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis koguni 1:10. Varauusaja Euroopa jagunes kaheks põhimõtteliselt erineva agraarkorralduse alaks, mille piir kulges Elbe-Saale joonel. Sellest lääne pool valitses põhimikuhärrus (Grundherrschaft), ida pool mõisahärrus (Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või jõukale kodanlusele, kes rentis selle edasi talurahvale. Renditalupojad said maa kasutusõiguse, mis võis olla tähtajaline, eluaegne või ka päritav. Maakasutusõiguse eest maksid talupojad maaomanikule
annaabi.ee 
