Närvisüsteemi praktikum (sissejuhatus) Õpi põhimõisted ja oska neid joonistada. Põhimõisted: 1. Närvikude (neuron, gliiarakud, neuronite liigid: akson, dentriit): Neuron ehk närvirakk on närvisüsteemi funktsionaalne üksus , mis koosneb kehast ja jätketest. Gliiarakud on tugirakud, mis eraldavad ja grupeerivad neuroneid Neuronil eristatakse kahte liiki jätkeid- aksoneid ja dentriite. Dendriitide kaudu tuleb erutus närvirakku, aksonite kaudu kandub edasi teistele neuronitele või lõppelundile, näiteks lihasele. Igal neuronil on üks akson, dendriitide arv varieerub. 2. Närvikiu ehitus- tupega ümbritsetud närviraku jätked (müeliiniga ehk Scwanni rakkudega närvikiud ja müoliinita, hallaine ja valgeaine)
Probleemide lahendamine ekspertidel ja algajatel · Chi, Feltovich ja Glaser (1981): kuidas klassifitseerivad, esitavad ja lahendavad füüsika probleeme algajad ja eksperdid. Selleks palusid nad probleeme sarnasuse alusel klassifitseerida ja hiljem, ülesandeid lahendades, inimestel rääkida, mida nad teevad. · Larkin (1983) uuris ülesannete lahendamise protsessi. Tava vs teadusmõisteline mõtlemine · Algajad grupeerivad · Eksperdid grupeerivad ülesandeid vastavalt nendes ülesandeid vastavalt esinevatele objektidele (nt lahendamise meetodile (nt vedrud, tasapinnad) pindmiste omaduste järgi (st Newtoni seadus, energia selle alusel, mis on nähtav). jäävuse seadus), seega · Algajate probleemi vastavalt süvastruktuurile, lahendamise skeem tugineb vastavalt printsiibile.
alustatakse kergete küsimustega ning luuakse kontakt. Kui tulevad rasked küsimused, siis on võimalik saada avameelseid vastuseid. Pööratud lehterintervjuus küsitakse põhiküsimused kohe. Kasutatakse nendega, kes on harjunud intervjueerimisega või ohtlike küsimustega, aga ka ootamatud sündmused, kus aega on vähe. Küsimuste järjestamine. Oleneb teemast ja allika käitumisest. Mõned soovitused on universaalsed: • Küsimused grupeerivad temaatiliselt. • Küsimused liigitada tähtsuse järgi. Vaja eristada võtmeküsimusi, teisejärgulisi küsimusi ja varuküsimusi. • Suletud ja ohtlikud küsimused hoida selleks ajaks, kui allikas on lõdvestunud ja avanenud. • Oluline allikas, kes kiirustab, peaks küsima kohe põhiküsimusi. Harjunud ja küsitud neid küsimusi. • Sorteerimise ajal välja jätta need küsimused, mis ei puuduta loo teemat, vastused on üldteada.
tähendusega teksti. (Kasik 2007: 168) See, milliseid keelelisi vahendeid teksti autor kasutab, sõltub kolmest aspektist – kirjutaja ja lugeja asjatundlikkusest antud teemas, teksti keelelisest ideaalist ning teksti retoorilisest ja kesksest eesmärgist. (Hennoste, Pajusalu 2013: 37) Vastavalt keeleliste vahendite valikule võib eristada erinevaid tekstiliike ehk žanre. Kindlat ja üldkasutatavat tekstiliikide loendit ei ole, teadusalad ning tekstiuurijad grupeerivad neid mitmel moel. (Kasik jt. 2007: 21-22) Kõige laiemalt liigitatakse tekste keelekasutusvaldkondade järgi argikeeleks, ilukirjanduskeeleks ning tarbekeeleks (Kasik jt. 2007: 22). Kuna seminaritöö keskendub kirjalikule tarbekeelele, siis pikemalt käsitletakse vaid seda keelekasutuse liiki. Tarbekeelt liigitatakse omakorda ajakirjandus-, ameti- ning teaduskeeleks. Kõige suuremad erinevused nende keele variantide vahel seisnevad nende grammatilises
Näiteks, rütm ja riim on abiks aritmeetikareegli meeldejätmisel, kui korrata lauset ,,Miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees". 4. Seostamine tegevustega. Nii sõnade kui ka lihtsamate (fakti)teadmiste õppimist saab tõhustada, kui lisada neile liigutusi. See on võimalus luua seoseid protseduurilise mäluga. Esimeste klasside õpilased õpivad tegutsedes. Tavaelus jäävad neile hästi meelde näiteks sündmuste ja tegevuste järgnevused, st nad grupeerivad ajalise järgnevuse ning ruumilise seostatuse alusel. Lastele võiks otseselt õpetada tegevuste kasutamist õppimisel (nt kordamise seostamist liigutustega). 5. Seostamine isiklike elusündmustega. Näiteks, teadlikult võib jätta meelde, mis ruumis ja tingimustes õpiti. See on võimalus luua seoseid episoodilise mäluga ja muuta õpitav mõtestatumaks. Lastele jäävad meelde sündmused ja tegevused nende endi elust
nende organisatsioonile - Probleemi lahendamise alguses püüab lahendaja ’mõista’ probleemi, konstrueerides esituse. Selle elementideks on probleemi algseis, soovitud eesmärk ja probleemi lahendamise operaatorid, lisaks on olulised nendevahelised suhted - Probleemi ei määra esitust mite ainult teadmiste hulk, vaid ka viis kuidas teadmised on organiseeritud Erinevused algajate ja ekspertide vahel: - Algajad grupeerivad ülesandeid vastavalt nendes esinevate objektide pindmiste omaduste järgi. Eksperdid grupeerivad ülesandeid vastavalt lahendamise meetodile seega süvastruktuurile või printsiibile. Erinevused on tingitud valdkonnaspetsiifilistest teadmistest mida ekspertidel on paremad kui algajatel - Eksperid kasutavad ülesannet lahendades võtteid, pidades silmas eesmärki mis näitab et nad planeerivad oma lahendust ette enne alustamist – alustavad algusest – st.
annaabi.ee 
