(protsess ja huvid). Religioossetel eeldustel põhinevad teooriad tunnistavad ülipositiivse õiguse olemasolu, mille keskmeks on jumalik olend. Inimesel kui Jumala näo järgi loodud on väärtus iseeneses ning loomuõigusest tulenev sünnipärane väärikus. Loomuõiguslike teooriate 3 traditsioon on pärit antiikajast, stoikute ja Aristotelese filosoofiast. Keskajal jätkas traditsiooni Aquino Thomas. Peale Grotiust ja Pufendorfi on traditsioon ilmalikustunud. Järgnesid püüded leida loomuõiguse ja inimõiguste allikas inimese sotsiaalsest ja ratsionaalsest loomusest. Selle teooria kohaselt on loomuõigus sõltumatu seadusandlikust fiat'ist, eksisteerides isegi juhul kui me eeldame, et Jumalat pole olemas. John Locke'i sõnastatud loomulike õiguste teooria kasutati nii Ameerika kui ka prantsuse revolutsiooni käigus. Teooria järgi on indiviididel
tulenevalt on ka teistel oma õigused. Tegemist ei pruugi olla võrdse suhtega, kuid nad ei ole ka õigusetuses seisundis. Loomuõiguse periood Loomuõiguse järgi tuleneb õigus asjade loomusest. Teoloogilise loomuõiguse järgi on Jumal andnud asjadele selle loomuse. Seega on tegemist religioosse käsitlusega. Ratsionaalse loomuõiguse järgi on loomuse andnud inimmõistus. Rahvusvahelise õiguse isaks loetakse hollandlast Hugo Grotiust (1625 De ius belli ac pacis ,,Sõja ja Rahu Õigusest"). Ta hakkab rahvõ süstemaatiliselt rääkima, üritab luua süsteemi: räägib probleemidest ja nende õiguslikust lahendamist. Ta kasutab siin ka palju fantaasiat. Ta võtab seda antiikaja juhtumitest, religioosetest tekstidest moraalne argumentatsioon. Temast saab alguse ka debatt rahvõ loomuõiguse ja positivismist. Algusaegadel rahvõ on üsnagi
Tänapäeval elab maailma rahvastikust ligi kolmandik common law õigussüsteemiga riikides. Common law l e v i ku g a s e o s e s t u l e b m ä r k i d a , e t ku n a g i e i o l e t a ku n s t l i ku l t v ä l j a tõrjunud kohalikku õiguskultuuri, vaid on sellega paralleelselt eksisteerinud. Ajapikku on inimesed ise commonlaw kui õigustraditsiooni omaks võtnud. 35. Loomuõiguse roll ja tähendus õigusajaloos.Ratsionaalse loomuõiguse rajajaks peetakse Hollandi juristi Hugo Grotiust (1583- 1645). Ta samastas roomlastekombel rahvusvahelise õiguse ning loomuõiguse ja uskus nagu Aquino, et loomuõigus pärineb jumalalt, kes onselle inimestesse kirjutanud, kuid inimesed on selle unustanud ning nüüd lähevad l.õ. ja positiivne õigus lahku.Grotius leidis, et loomuõigus on täielikult kooskõlastatav positiivse õigusega, vahendiks inimmõistus ning abiksajalooline võrdlus, s.t. millised normid on pikaajalised ning leiduvad kõikide rahvaste juures,
"Bewijs van de waren Godsdienst" (De Veritate Religionis Christianae), mis ilmus trükist 1627.a. ja tõlgiti kiiresti 13 keelde. Õigusteaduslike tööde käsitlemisel tuleb meeles pidada tema poliitilist tegevust. 1609.a. ilmunud teos "Mare Liberum", kus on põhjendatud merede vabaduse põhimõtet, oli otseselt ajendatud Madalmaade vastuseisust Hispaania-Portugali ühisriigi merenduspoliitikaga. Raamat on kirjutatud Hollandi Ida-India kompanii otsesel palvel. Grotiust peetakse traditsiooniliselt modernse rahvusvahelise õiguse rajajaks. (Tõsi, viimasel ajal on see au omistatud pigem Hispaania juristidele Francisco de Vitoria'le ja Francisco Suarezile, samuti Oxfordis Ciwil Law õpetanud itaalia juristile Alberico Gentili'le.) Grotiuse põhilist panust nähakse pigem inimliku mõistuse autoriteedil põhineva "loomuliku eraõiguse" arendamises. "Loomulik eraõigus" on teatud liiki üldine õigusõpetus, mis annab üldised
annaabi.ee 
