esineda literatuurses mõttes vaid nõndanimetatud ideaalühiskonnas, kus vastandid on küllalt selgesti eristatavad ning omaduste segunemist ja piiride hägustumist ei toimu. Voorus suudaks toita paremat vaid juhul, kui mõlemad pooled oleksid vabad eelarvamustest, ennatlikest lausumata verdiktidest, kuid reaalsuses on taoline olukord utoopiline, kuna inimese aju funktsioneerib sageli kontrollimatult, kuivõrd grotesksena antud kirjeldus ka ei kõlaks, aga pidevalt tehakse otsuseid, hinnatakse, seatakse plaane, ilma et ise suudaks alati kõike reguleerida. Õelus ning julmus kasvatavad kurjust alates momendist, mil kummalegi osapooltest pole konfliktist kasu. Alles siis püütakse tekitada teises ängistust, justkui parastava vastutasuna, näitamaks oma võimekust mis on vististi inimkonna jaburaim omadus teha valu. Kasumlikem viis saada ühiskonnas pea suurepäraselt hakkama on tasakaalu leidmine
Taas üks huvitav nimi. Kui ta jalutuskäigult koju jõuab, ootab teda seal vangiametnik ja käsib tal kaasa tulla. Preestril on paha tuju, ta vihkab hukkamõistetuid, aga kuna teda on oodatud ja tegemist on ülimalt pakilise hukkamisega, siis preester ei saa ennast välja keerutada. Hukkamõistetu nimi oli Jaan Randus, preester oli temaga lapsepõlvesõber olnud. Iseloomustus Jaanist, kui noorest poisist, kes kaitses linde ja üleüldse loomi, mõjus üsna grotesksena, kui see sama mees oli nüüd kuulutatud üliohtlikuks kurjategijaks. Kui preester vangi juurde jõudis, tahtis ta hakata kohe palveid lugema hakata, aga teine katkestas teda, ta ei tahtnud palveid, ta tahtis ainult pihtida ja võita aega koiduni, sest siis võidaks tema hukkamist edasi lükata. Terve vestlus ei avalda, miks Jaan Randus hukka on mõistetud, kuid vihjeks annab autor nii palju, et ta on väsinud möllust, kahtlustamisest, varjamisest, kas ka põgenemisest? Jaan
Benni luule. Benn ei läinud kaasa hilisekspressionismi valdava politiseeritusega. Ta tervitas alguses natsionaalsotsialismi edu, hiljem mõistis aga selle poliitilise liikumise tegelikku olemust ja eesmärke. Peatselt keelati Benni teoste avaldamine. Ekspressionistliku draama keskpunktis seisab protagonist (peategelane), kelle subjektiivsed meeltemuljed, elamused ja nägemused määravad kogu näidendi maailma ilme. Teda ümbritsev keskkond on sageli esitatus grotesksena, kõrvaltegelased on üldistatud tüüpkujud (Mees, Tööline), kes tihtipeale käituvad nagu marionetid. Eelistatult kujutatakse põlvkondade vastuolusid ja klassikonflikte. Tegevuseaeg ja ruum on enamasti abstraktsed. Stiili kujundavad järsud kontrastid, ekstaas ja paatos. Peategelase pikad lüürilised monoloogid vahelduvad lühilauseliste telegrammistiilis dialoogide ning suurte massistseenidega. Juba tekstis etendavad tähtsat rolli visuaalsed teatrikujundid.
vaatajatele. ,,Põrgupõhja" manas vaataja ette lavaruumis asetseva mikromaailma, mis Jürka ja Kaval-Antsu jõukatsumiste-mängus omanikku muutis ja lavastuse lõpus kui maa peal õndsaks saamise võimalus oli ilmsiks saanud, oma lõpu leidis. ,,KJ" esietendus toimus samuti Vanemuises. Lavastuses võimendati raha. Lugu oli visuaalselt välja tõstetud konkreetsest ajast. Tegelasi kopeerisid elusuurused nukud, kasutati ka maske. Kurjust kujutatu ebaloomulikuna, grotesksena, headus aga omakorda loomulik ja vaikne. Täielikud kontrastid muusikas. 12. Mis on 1970. aastate noor rezissuur? Nimetage lavastajaid, iseloomustage ühe lavastaja loomingut 1970-ndail. 1970. aastatel alustasid tegevust uued noored lavastajad, kes olid vanade tegijate käe all õppinud. Neid oli massiliselt ning nad hakkasid kõik aktiivselt tegutsema. Tähtsamad neist olid Mikk Mikiver, Tooming, Hermaküla, Raid, Normet, Trass ja Komissaarov. 1970. aastate teisel
annaabi.ee 
