Tema kõrguseks on kuni 25m, päiksepaistelise ilma ajal annavad puusõnajala lehed vägeva varjude mängu. Tänu sellele, et nüüd pööratakse rohkem tähelepanu loodusele, võib loota et haruldased taimeliigid kuhugile ei kao. Uus-Meremaa kahe saare mullastik on täiesti erinev. Põhjasaarel on niiskete lähistroopiliste metsade kolla- ja pruunmullad. Seevastu Lõunasaarel on pruunid metsmullad ja vähesel määral leidub ka mägi- gleimuldasid ja gleimuldasid. Gleimuldasid leidub põhiliselt mägedes. Muldade viljakus on erinev: viljakatel muldadel kasvatatakse riigi viljavarud, vähem viljakamatel aga kasvatatakse lambaid. Loomastik Uus-Meremaa loomariik erineb kardinaalselt muu maailma omast. Kui Kondvana mandri küljest hakkas tükk maad eralduma, polnud imetajad veel välja arenenud. Sellepärast elabki Uus-Meremaal ainult üks imetaja -nahkhiir. Paljud sealsed linnud on kaotanud lennuvõime
35 m² ja ümbermõõduks 3.1075 km[1]. Maalapi kuju ei ole sümeetriline, seega minu arvates ei sobi teatud ala põlluks, kuigi KI on sobiv nii põllu harimiseks, kui ka metsa kasvatamiseks. Ortofotolt vaadates on antud maa-alal praegu põllumaa, mis on mõnest äärest piiratud metsaga [1]. Massiivi maakasutuseks on põllukultuurid [2]. Antud maalapil on domineerivaks leetjas muld (KI). All vasakpoolses küljes on ka gleistunud leostunud muldasid (Kog) ning natuke leostunud gleimuldasid (Go). [1] Muldade kirjusus Antud maa-alal leidub kolme erinevat mulda: KI, Kog ja Go. Väga palju on leetjaid muldasi ja vähem on gleistunud leostunud ja leostunud gleimuldasi. Leostunud muld ja gleimuld erinevad omavahel sellepoolest, et gleimullas esineb roostetäppe ja sellel meeldib kasvada lubjalebelistel taimedel. Värvus on leostunud muldadel ja gleimuldadel peaaegu sama. [3] Üksikasjalik analüüs[1]:
Paekalda all esineb ka rusukaldemuldasid, mis on tekkinud paekaldast murenenud koreselisest materjalist (Astover 2012). Rusukaldemuldade olulisem levikuala ulatub Kalvist Merikülani. Need pakuvad pinnast pangametsadele. Luited ja rannamoodustised on kohati tekitanud soostumist, mis on kõige märgatavam piirkondades, 6 kus rannikumadalik on kõige laiem, näiteks Ihasalu-Kaberneeme ümbruses ning Lahemaal. Lisaks esineb rannikumadalikul ka gleimuldasid. (Linkrus 1998) Kokkuvõttes võib öelda, et suurema osa rannikumadaliku mullastikust moodustavad liivmullad. Mullad on valdavalt põuakartlikud ning sageli tundlikud reostuse ja tuulekande suhtes. Liivmuldade madala loodusliku viljakuse ning kivisuse tõttu on haritava maa osatähtsus Soome lahe rannikumadalikul väga väike (Linkrus 1998). 1.7. Taimestik Maakasutuse poolest on ülekaalus metsaalad, mida on hinnanguliselt kokku ligi 62%, sh
karusambla-mustika (Km) ja jänesekapsa-mustika (Jm). Reljeef: lamedate nõlvade jalamid, tasandikud; mikroreljeef veidi mätlik. Muld: Esinevad gleistunud kahkjas muld LPg, gleistunud keskmiselt leetunud muld LkIIg, gleistunud tugevasti leetunud muld LkIIIg, gleistunud leetunud huumuslikud leedemullad L(k)Ig, L(k)IIg, L(k)IIIg ja gleistunud nõrgalt kuni keskmiselt leetunud leedemullad LIIg, LIIIg ja Lsg. Karusambla-mustika alltüübis esineb kahkjaid ja leetunud gleimuldasid LPG, LkG. Liiv liival või karbonaadivaesel moreenil, harvem saviliiv või liivsavi. O toorhuumuslik 4-15 cm (pH KCl 3,0-4,5), järgneb kuni 20 cm tüsedune E-horisont, mille ülaosa võib olla nõrgalt huumuslik, mustjas. B- või Bg-horisont on eriti kergema lõimise korral hästi välja kujunenud, tume kuni mustjaspruun, ülaosas huumuse ja raua sisseuhtest tugevasti tihenenud. (huumus-illuviaalne)
annaabi.ee 
