Greth-Ann Loog 11B Pedagoog Tuleneb Vana-Kreekast, kus pedagoog oli usaldusväärne ja kogenud ori, kelle usaldati laste saatmine kooli ja tagasi koju Tuleneb kr. k. sõnast paidagogos ja tähendab `'lapse saatja'' Klaas Looduslikku klaasi on kasutatud kiviajast peale Vanimad kirjalikud allikad klassi kasutamisest pärinevad Mesopotaamiast 14-12. saj. eKr Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina Vana-Rooma ajal muutus ta tavalisemaks 1. saj. eKr arendati klaasipuhumise tehnikat Kruvi (veepump) Esimeseks kruvipumbaks võib pidada Archimedese kruvi, mida kasutati juba 600 a. eKr Seda kasutati Mesopotaamias Babüloni rippaedade kastmiseks Jalgpall Sai alguse Hiinast (sõjaväe käsiraamatutes on mainitud jalgpalli) Euroopas on sellelaadseid mänge harrastatud juba keskajast
Mõnda ainet võidakse lisada selleks, et muuta termilisi ja elektrilisi omadusi. Teiste ainete lisamine võib muuta värvust. Sooda või potase osatähtsuse suurendamist kasutatakse mõnikord sulamispunkti täiendavaks alandamiseks. Klaasi ajalugu Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Esimene klaasi valmistamine on teada Vana-Egiptusest umbes 2000 eKr. Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks. Looduslik klaas Looduslik klaas tekib vulkaanipurske, välgulöögi või plahvatuse (tavaliselt meteoriidi) tagajärel. Klaas oli väga haruldane ja hinnaline
Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja bioloogiliselt mitteaktiivne materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Need soovitavad omandused on võimaldanud väga paljusid rakendusi (klaasi rakendused).Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Esimene klaasi valmistamine on teada Vana-Egiptusest umbes 2000 eKr. Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks. Tavaline klaas on enamasti amorfne ränidioksiid (SiO2), mis on sama keemiline ühend mis kvarts või polükristallilises vormis liiv. Puhta ränidioksiidi sulamispunkt on umbes 2000 ºC, mistõttu klaasi valmistamisel lisatakse liivale alati veel kaks ainet
Klaasi taaskasutamise võimalustest Eestis Klaasi omadused Amorfne Raskesti kuluv Oluliselt inertne Bioloogiliselt mitteaktiivne Ühtlaselt tahke materjal Läbipaistev Habras, kuid tugev Ajalugu Kasutati juba 4500 aasta eest tõenäoliselt Mesopotaamias Valmistamise oskus liikus edasi Egiptusesse Hiljem foiniiklaste vahendusel teistesse vahemereäärsetesse maadesse Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina Poleerimata ja lihvimata klaas oli kehva läbipaistvusega Sel ajal oli klaas üsna haruldane ja väärtuslik Ajalugu 1. sajandil eKr hakati arendama klaasipuhumise tehnikat 18. sajandil toodeti pajudes Euroopa vabrikutes rohkem kui miljon pudelit aastas Kaasaegne tasaklaasi kuumpoleerimise protsess töötati välja 1959. aastal firmas "Pilkington Brothers Ltd" Suurbritannias "Pilkington Brothers Ltd" Ajalugu
Aknaklaas on amorfne ning tahke materjal, millel puudub kristallvõre. Reeglina on klaas läbipaistev ning suhteliselt tugev, seetõttu saab klaasist kujundada siledaid ning läbipaistvaid pindu. Klaas on ka mitteläbilaskev materjal. Eelnimetatud omaduste tõttu on klaasil väga palju rakendusalasid. Ehituses enamasti kasutatakse klaasi just akende valmistamiseks, kuna puudub vee- ja tuule läbilaskvus ning materjal on läbipaistev. Klaasi kasutatakse ka keraamikas glasuurina. Mullbetoon on suure poorsusega ning väikese tihedusega kergbetoon, mille sideaine on näiteks lubi või tsement. Mullbetooni tootmiseks kasutatakse edukalt ka põlevkivituhka. Mullbetoonid koosnevad sideainest, veest, jahvatatud peenliivast, ning mulletekitavast lisandist, mis annab mullebtoonile soovitud poorsuse ning ruumala. Töö teises osas kasutatud ehitusmaterjalideks on keraamilinetellise tükk, silikaattellise tükk ning graniit. 1.3 Töös kasutatud töövahendid
Klaasi ainulaadsus seisneb selles, et seda saab kasutada korduvalt uute toodete valmistamiseks, ilma et kvaliteet halveneks. 2.1.1 Klaasi ajalugu Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Varaseimad kirjalikud allikad klaasi valmistamise kohta pärinevad Mesopotaamiast 14.–12. sajandist eKr. Klaasi hakati iseseisva kunstlikult loodud materjalina kasutama 3. aastatuhandel eKr. (Merle Bukovec) Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks. (Vikipeedia) 2.1.2 Klaasi omadused “Krestomaatiliselt” on (silikaat)klaas läbipaistev, värvuseta, habras ja kõva materjal, lisandite ja töötlusega saab aga tema omadusi oluliselt modifitseerida (vt. ka “Karastatud klaas”).
omaduste tõttu. Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja bioloogiliselt mitteaktiivne materjal, mistõttu saab temast kujundada siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Klaasi kasutamise ajalugu ulatub kiviaega, mil kasutati looduslikku klaasi. Klaasi kasutamisest on leide juba 3000 eKr, kuid esimene klaasi valmistamine on teada aga Vana- Egiptusest umbes 2000 eKr ning seda kasutati peamiselt keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajadil eKr arendati ka klaasipuhumistehnikat ning seni äärmiselt väärtuslik ja haruldane materjal muutus üha tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi juba spetsiaalseid vorme vaaside ja pudelite jaoks. Tänapäeval on klaas muutunud arhitektuurse disaini oluliseks elemendiks ning seda paljuski tänu oma unikaalsusele ehitusmaterjalide hulgas, mistõttu suureneb selle kasutamine kaasaegse arhitektuurse lahendusega hoonetel iga aastaga. See on tänuväärselt atraktiivne
erinevate omaduste tõttu. Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja bioloogiliselt mitteaktiivne materjal, mistõttu saab temast kujundada siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Klaasi kasutamise ajalugu ulatub kiviaega, mil kasutati looduslikku klaasi. Klaasi kasutamisest on leide juba 3000 eKr, kuid esimene klaasi valmistamine on teada aga Vana-Egiptusest umbes 2000 eKr ning seda kasutati peamiselt keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajadil eKr arendati ka klaasipuhumistehnikat ning seni äärmiselt väärtuslik ja haruldane materjal muutus üha tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi juba spetsiaalseid vorme vaaside ja pudelite jaoks. Tänapäeval on klaas muutunud arhitektuurse disaini oluliseks elemendiks ning seda paljuski tänu oma unikaalsusele ehitusmaterjalide hulgas, mistõttu suureneb selle kasutamine kaasaegse arhitektuurse lahendusega hoonetel iga aastaga. See on
annaabi.ee 
