leida õigeid kaardivorme ning kuidas lugeda kaartide legende. Töö sisu: Töö sisuks on külastada maaameti kodulehekülge ning sealt edasi suunduda maaameti gaoportaali. Seejärel leida geoloogia kaartide rakendus ning otsida Saula Siniallikate asukohta kaarilt. Sealt leida stratigraafiliste indeksite abil Saula küla kivimikehade avamused ja märkida definitsioonid. Uurida lähemalt nelja kaarditüüpi (aluspõhja-, hüdrogeoloogiline-, pinnakatte- ja geomorfoloogiline kaart) ning neid analüüsida. Asukohakaart1 A) Aluspõhakaart Kaardilt on näha, et Saula Siniallikad asuvad seal, kus on palju mattunud orgusid. Kivimkehade avamusi iseloomustab antud asukohas Kahula kivistu ül. osa (endine Keila kihistu osa). Samakõrgusjooned asuvad maismaal. Asukohakaart2 B) Hüdrogeoloogiline kaart Hüdrogeoloogiliselt kaardilt on näha, et Siniallikate lähedal on kaks puurauku ning veidi kaugemal veel mõned
o. vajumisi ja kerkimisi, uurimiseks vaadadakse sadamaid. · Kõikuvliikumistel on iseloomulik: vahelduvus, järgenevus, laineline iseloom. Praktiliselt ei ole maakeral kohta, mis püsiks täiesti liikumatuna. Maakoore kõikuvad liikumised jagunevad: 1. Nüüdisaegsed ja uusimad kõikumisviisid 2. Varasemad kõikumisviisid Kõikuvliikumiste uurimine: · geodeetiline- mõõdistamine. · geomorfoloogiline- vanad rannikujooned jne. · Geoloogiline- setete leviku, paksuse ja nende tekkeviisi uurimine. Paksuste meetod: Kuhjunud setete paksuse kajastab vajumiste ulatust. (Samas on teada piisavalt alasid, kus vajumist ei kompenseerita settimisega- materjali ei tule piisaval hulgal.) Faatsieste meetod: Merelised setted. Settelünkade meetod. Mahu meetod. Trangressioon ja regressioon, transgressiivne ja regressiivne setete seeria. 1.Kurrutusliikumised:
Harilaid, Suurlaid), kuid sageli ka mõni looduselement saarel, näiteks silmapaistev puu (Pihlakare). Nimes peitub vahel vihje saarel pesitsevatele lindudele (Hanerahu), pinnakatte iseloomule (Valgerahu koosneb heledast klibust) või saare kasutusele (Hobulaid, Heinlaid). Niisiis annab saare kohta mõningat teavet juba selle nimi. Saarte maastikuline mitmekesisus oleneb enamasti nende pindalast ja kõrgusest, kuid oluline on ka ala geoloogilis geomorfoloogiline ehitus, pärastjääaegne maakerge, rannalõikude erisugune avatus tuultele ja tormilainele jm. Enamasti moodustavad saare tuuma aluspõhjalised või mandrijää toimel tekkinud kõrgendikud, mida meri on tundmatuseni muutnud, kuhjates neile rannavalle, murrutades vanadesse setetesse astanguid jm. Saare maastiku kujunemisel on oluline tema pinnamoe liigestatus. Maastikuliselt on keerukamad need saared, mis on tekkinud mitme väikesaare liitumisel. Üldplaanis kehtib
tammed, millele seltsib teisi lehtpuude liike (Loode tammik valla lõunaosas). Eraldi väärib äramärkimist Abruka laialehine salulehtmets, mis kuulub sinilille ja naadi kasvukohatüüpi. Domineerivaks puuliigiks siin on pärn, kaasnevad vaher, jalakas ja saar. Haruldastest liikidest kasvavad siin pori- nõiakold, uimastav varesputk, roomav akakapsas, karulauk ja paljud käpalised. Linnustik Linnustiku omapära põhjustavad vallas mitmed tegurid - asend, geomorfoloogiline ehitus, taimkate ja ilmastik. Võrdlemisi pikk ja käänuline rannajoon, laialdased rannaniidud, väiksemad saared ja laiud on vee- ja rannikulindudearmastatuimateks elupaikadeks. Linduderohked on lõunarannikul asuvad suured järved ja nende laialdane soostunud ümbrus. Suure isendite arvu poolest on tuntud Mullutu lahe mustviirese ja väikekajaka ning Linnulahe naerukajakate haudekolooniad. Linnulaht on tõeline lindude laht - Saaremaa sisukamaid veekogusid ornitoloogiliselt seisukohalt
sügavusvöönditeks ehk vertikaalseteks tsoonideks. Litoraalne piirkond e. rannikuvöönd tõusu ja mõõna ala. Maksimaalne tõusu- mõõna vahe võib olla 15-17m (Kanada idarannik), harilikult 1-2 meetrini või sentimeetrini. Sublitoraalne piirkond mõõnapiirist kuni 200-400m sügavuseni (mandrilava piir). Kõige tihedamini taimede ja loomade poolt asustatud tsoon ning tähtsaim kalapüügiala. Batüaal kuni 4000m. Mandrinõlv ehk geomorfoloogiline provints. Abüssaal üle 4000m. Ookeani nõgu. Hõivab ~4/5 kogu ookeani põhjast. 89) Kuidas seletada taimekoosluse vertikaalset stratifikatsiooni (rindelisust)? 19 Vertikaalne struktuur e. rindelisus on määratud taimede eri kõrgustega koosluses. Üks rinne moodustub taimedest, mille lehestik on enam-vähem ühel kõrgusel. Eristatakse puu-, põõsa-, puhma-, rohu- ja samblarinnet
annaabi.ee 
