Tartu tähetornis tehtud teadus on korduvalt muutnud inimkonna arusaamu Maast ja Universumist. Siin on tegeldud geodeesia, astronoomia, seismoloogia, aja mõõtmise, teoreetilise- ja eksperimentaalfüüsikaga. Maailma teadusajalukku viis Tartu tähetorni observatooriumi direktor Friedrich Georg Wilhelm Struve, mõõtes 1835. aastal esimesena tähe kauguse Maast ning määrates kindlaks tuhandete kaksiktähtede positsioonid. Osana Struve geodeetilisest kaarest kuulub Tartu tähetorn alates 2005. aastast UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Tähetorni direktori F. G. W. Struve ja eesti soost kindrali Carl Friedrich Tenneri juhtimisel mõõdeti 1816-1852 triangulatsioonimeetodil meridiaanikaar Põhja-Norrast Musta mereni. Sellel tööl oli suur tähtsus astronoomia, geodeesia ja kartograafia arengus. Tõravere observatooriumi valmimise järel 1964. aastal lahkusid astronoomid Tartu
summa prakt = 1 + .... ; teor = LM - AB +k 180 - k tavaliselt nurkade arv; 0 f = prakt - teor . Teine variant sulgemisnurga leidmiseks on arvutada lähtekülje direktsiooninurgast alates kõigi käigu külgede direktsiooninurgad mõõdetud horisontaalnurkade järgi, sel juhul saame lõpukülje direktsiooninurga väärtuse väikese vea, s.t. tulemus erineb geodeetilisest pöördülesandest saadud tulemusest, see erinevus ongi nurgaline sulgemisviga. Lub f = ±1' n , kui sulgemisviga ületab lubatud piiri, siis tuleb leida viga ja see parandada. Kui nurgaline sulgemisviga on lubatud piirides, siis arvutatakse horisontaalnurkade parandused printsiibil kõiki nurki parandatakse proportsionaalselt, ümardatakse nurga mõõtmise täpsuseni. Külgede direktsiooninurgad: B ,1 = AB + B -180
teatavasti duralumiinium). Geodeetilise ehitusviisi pakkus välja Schütte sõber ja kolleeg insener Carl Huber. Tema arvates pidid ribid sellise asetuse puhul mitmest suunast lähtuvat survet paremini taluma ja sõrestiku massi veelgi -4- vähendama. 17. oktoobril 1911, seega veidi rohkem kui kahe aasta pärast, tegi SL I esimese lennu. Kohe ilmnes aga rida puudusi, mis olid seotud kere konstruktsiooniga, nii et geodeetilisest ehitusviisist otsustati edaspidi loobuda. Huvitaval kombel võttis Briti lennukiehitaja ja aerodünaamika ekspert Barnes Wallis sama meetodi kümmekond aastat hiljem uuesti kasutusele pommitajate Vickers Wellington ja Warwick puhul, mis olid relvastuses Teise maailmasõja lõpuni. SL I ehitati kiires korras ümber ning 1. septembril 1912 osales ta Schütte enda juhtimisel Berliinis toimunud sõjaväeparaadil. Pärast paraadi korraldati mitu proovilendu
100 m raadiuses ümber punkti. Geodeetilise märgi tsentrile mõõdeti kindlatest situatsioonielementidest soovitavalt kolm joonsidet 50 m mõõdulindiga. Abrissil kujutati märgi leidmist abistav informatsioon, märgiti tunnusposti asukoht ja kaugus tsentrist. Abrissid vormistas arvutis AS K&H geodeesiabüroo arvutijoonestaja K. Rosenberg, kasutades CAD paketti MicroStation. Abrissil situatsiooni kujutamiseks kasutati väljavõtteid Tartu linna M 1:500 digitaalsest geodeetilisest alusplaanist. Asukohakirjelduse päisel on andmed punkti kohta: punkti number, tsentri number, märgi tüüp, sügavus või kõrgus maapinnast, asukoha sõnaline kirjeldus. Abrissil on näidatud suunad kindlustatud naaberpunktidele vastavalt võrgu skeemile. Ajutistest punktidest on asukohakirjeldus koostatud ainult nendele, millistelt toimus seinamärkide koordineerimine. Geodeetiliste punktide asukohakirjeldused on esitatud käesoleva aruande Köide III, IV ja V
annaabi.ee 
