2. Saatja/vastuvõtja suhe on kommunikatiivne. 3. Abistaja/oponent - siin on tegemist tegevusele suunatud pragmaatilise suhtega. SAATJA OBJEKT VASTUVÕTJA ABISTAJA SUBJEKT OPONENT Ka Barthes kasutab Proppi mõistete arendusi oma teoses “Sissejuh. jutustuse strukt. analüüsi” (vt punkt 2) 10. Kristeva "Fenotekst ja genotekst. Intertekst (vt ka kirjandussemiootika kaustast "Dialogism to intertextuality") Kristeva tööd 60-ndate lõpust. 1969 “Uuringud semianalüüsist” genotekst ja fenotekst tekst ja teos Fenotekst – valmis, hierarhiline, organiseeritud, struktureeritud semiootiline produkt. Omab püsivat mõtet. Loomulikus keeles realiseeritud fraasid, diskursused, verbaalsed teosed, mis on mõeldud kommunikatsioonipartnerite otseseks mõjutamiseks. (strukturaalsemiootika objekt)
sünnitiseks. Paraku ajakiri hääbus (80ndatel) ja seda eelkõige võimetusest luua globaalset märgisüsteemi teooriat. Poststrukturalismi periood algab 70-ndatel. Uurib kuidas struktuur tekib. Ei uuri kindla tähendusega staatilist märki, vaid teda huvitab tähenduse tekkimise dünaamiline protsess. Tähendustamine tähendabki tähenduse kujunemise protsessi. Kasutab kahte Kristeva mõistet selles protsessis: a) fenotekst -- loomingu lõppresultaat b) genotekst -- see abstraktne, millest fenotekst lõpuks tekib. Fenoteksti saab mõista tema lingvistiliste kategooriate ja tähendumuste läbi. Tähendustamise funktsiooniks oleks keelematerjali tekitamine ja mina loomine, mis esindab seda tähendamist. Teoses "S/Z" avaldatud koodid kujutavad endast dekonstruktivistliku kriitika esmaavaldumist. Eesmärgiks pole mitte kirjeldada teksti struktuuri, vaid tungida mõtte formeerimise sisemusse ja selgitada, kuidas antud teksti vastu võetakse
kliseevaba taju ja inimlikuma suhtluse poole. Illusionistlik teater realismiaegne teater, mis taotleb elu võimalikult täpset jäljendust. Iseloomulik on 4. sein näitlejad ei kontakteeru publikuga, publik peab ise fiktsiooni sisse elama. Lavakujunduses kasutatakse ehtsaid esemeid, kostüümid on autentsed rõivad. Visuaalne teater etenduse kõik märgid on võrdväärsed. Sõna taandub eelispositsioonilt võib kaob. Genotekst mõtteline ehitus, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis oli juba enne näidendi ja lavastuse sündi, genereerib nende ühisstruktuure. Lavalisus lai käsitlus: nõue, et näidendi mõttesisu oleks dialoogiliselt ja tegevuslikult kehastatud (näidend peab olema mängitav, näitleja materjal sõnastatav ja peab saama luua füüsilist tegevust); kitsas käsitlus:
Kuid ka monoloogis on iga sõna kahehäälne ja moodustab repliigi nähtamatu vestluskaaslase lausele. Iga tekst on vastus teisele tekstile. Bahtini dialoogi-mõiste võttis kasutusele Julia Kristewa 1969.a ,,Semiotike. Uurimusi semianalüüsist". Asendas dialoogi mõiste intertekstuaalsuse mõistega. Tekst kujuneb tsiteerimise protsessis. Eristab fenoteksti ja genoteksti. Hiljem kasutab neid R. Barthes paarina teos/tekst. Kristewa fenotekst on valmis, lõpule viidud teksti osa, genotekst on liikuv, kujunemis-järgus olev, tähendusi tootev tekst. Ta lükkab ümber väite, et sõna või märk osutab vaid kindlale asjale või referendile. Kristewa väidab, et sõna on pigem vahendaja, sõna tähendus on liikuv. Sõna seob teksti kontekstiga. Sõna seob fenoteksti ajaloolise keskkonnaga. Kirjandustekstis on tähendused eriti liikuvad. Vaja on uut teadust, translingvistikat, mis lähtuks keele sisemisest dialoogilisusest. M
annaabi.ee 
