gaasi importööri maailmas. Aja jooksul on kasvanud Ukraina võlg gaasi eest Venemaale. Venemaa süüdistab Ukrainat ka gaasi varastamises. Esimesed probleemid Ukraina gaasimaksetega hakkasid kohe peale Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa on gaasikraani kinni keeranud 1992., 1993. ja 1994. aastal. 1993. aastal soovis Venemaa saada gaasivõla kustutamise eest kontrolli Musta mere laevastiku üle ja Ukraina tuumarelvi. Paraku jäi kokkulepe katki. 1995. aastal pakkus Ukraina Gazpromile 51%-list enamusosalust Ukraina gaasitööstuse privatiseerimisel. Leping jäi katki, sest Ukraina rahvasaaadikud keelasid gaasitööstuse varade erastamise. Seejärel sõlmiti leping, mis reguleeris gaasi transiidihinna, kuid ei lahendanud Ukraina gaasi tarbimisest kuhjunud võlga. Venemaa ka karistas Ukrainat naftaembargo ja elektrikatkestusega kinnitades, et Ukraina oli neile võlgu 2.8 miljardit dollarit. 2001. aastal süüdistas Vene pool , et Ukraina gaasitorustikust on haihtunud 8
aastal. Hiljem ühineti North Transgas Oy-ks. 2006. aastal muudeti firma nimi Nord Streamiks. Saksa partner projektis oli Ruhrgas. Hollandi Gasunie ühines 2007.aastal. Gaasijuhe läbib: Gaasijuhe pidi läbima Põhjamaade majandustsoone ning ulatuslik uuring toru võimalikkuse kohta toimus 1998. aastal. Projekt on väga probleemne nii keskonna, poliitika kui ka rahvusliku julgeoleku tõttu. 2002. aastal võeti vastu plaan projekti elluviimiseks. 2005. aastal müüs Fortum (Neste) oma osaluse Gazpromile ning Gazpromist sai North Transgas Oy 100% omanik. 2005. aasta septembris kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON alla eellepingule toru ehitamiseks. BASF ja E.ON on Severneftegazprom väikeaktsionärid Põhja- Euroopa gaasijuhtme ehitamiseks. Gazprom hakkas ehitama gaasijuhet Venemaa maismaaosal. 2006. aastal alustati keskkonnamõju hindamise protseduuriga. 2007. aastal soovitasid Soome ametivõimud uurida ka torujuhtmest lõunapoolsemaid alasid keskkondlikel ja geoloogilistel põhjustel
paralleelselst torust, mille kummagi võimsus on 27,5 miljardit kuupmeetrit aastas ehk 55 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. See suudab rahuldada ära enam kui 25 miljonit majapidamist. Tööeaks on kavandatud 50 aastat. Projekt ei näe ette ka seda, et ühendus rajataks ka Läänemereäärsetesse riikidesse. (The Pipeline 2008) Suurt gaasijuhet hakkab varustama mitte veel töösse rakendatud Juzno-Russkoje ja Stokmanovskoje gaasimaardlad, mis kuuluvad Gazpromile ja tema tütarfirmale Severneftegazprom, milles osalused on antud BASF ja E.ON-le. Maardlate plaanitud tootmisvõimsus on 25 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Nende kasutamiseks tuleb rajada ka maapealne juhe Viiburi lähistele Portovaja laheni.(Pipeline Route, 2008) Kogu projekt on läbimõeldud ja hästi planeeritud, kuid Eesti riigipeadele millegi pärast ei meeldi see, ning üritavad üha enam ja enam leida probleeme, millega saaks seda projekti
aastast ettevõte nimega RosUkrEnergo. RosUkrEnergo omanikestruktuur on läbipaistmatu. Arvatakse, et pool firmast kuulub Ukraina president Justsenko klannile. Esimesed probleemid Ukraina gaasimaksetega hakkasid kohe peale Nõukogude Liidu lagunemist. Venemaa on gaasikraani kinni keeranud 1992., 1993. ja 1994. aastal. 1993. aastal soovis Venemaa saada gaasivõla kustutamise eest kontrolli Musta mere laevastiku üle ja Ukraina tuumarelvi. Kokkulepe jäi katki. 1995. aastal pakkus Ukraina Gazpromile 51%-list enamusosalust Ukraina gaasitööstuse privatiseerimisel. Leping jäi katki, sest Ukraina rahvasaaadikud keelasid gaasitööstuse varade erastamise. 1998. aastal sõlmiti leping, mis reguleeris gaasi transiidihinna, kuid ei lahendanud Ukraina gaasi tarbimisest kuhjunud võlga. 1999. aastal karistas Venemaa Ukrainat naftaembargo ja elektrikatkestusega. Gazpromi arvestuse kohaselt oli Ukraina neile võlgu 2.8 miljardit dollarit. 2001
Uue tuumareaktori projektis osalemiseks peab Leedu valitsus asuma kohalikke energeetikaettevõtteid taas ühtse haldusettevõtte alla liitma. Vaatamata paljudele erinevate huvidega väikeomanikele peetakse Leedu energiafirmade liitmist mõne aasta jooksul võimalikuks. Kuid see võib endaga tuua üllatuslikke tagajärgi, näiteks Venemaa energiahiiglase Gazpromi osalemise. Nimelt kuulub Ignalina tuumajaama reservjaamaks ehitatud gaasielektrijaam Gazpromile. Kuid oma energeetilise sõltumatuse pärast muretseva Euroopa Liidu ühe peamise eesmärgina kõlab praegu soov leida Venemaale alternatiivseid energiaallikaid. Arvestades venelaste tõhusust energeetikavaldkonnas tegutsemisel, pole välistatud, et Leedu väikeettevõtete kaudu leiavad uute reaktorite omanike seas koha ka teised mõjukad Venemaa energeetikafirmad. Lõpliku investeerimisotsuseni kulub aga nii või teisiti vähemalt neli aastat. Esmalt tuleb
annaabi.ee 
