Füüsikalise looduskäsitluse alused (1)

Füüsikalise looduskäsitluse alused
Füüsika uurib looduse kõige üldisemaid ja põhilisemaid seaduspärasusi. Juba sünnist peale tutvub inimene mitmesuguste lihtsate asjade ja nähtustega enda ümber.
Loodusteadused on koondnimetus kõigile teadustele, mis annavad loodusnähtustele teaduslikke kirjeldusi ja seletusi ning ennustavad pädevalt uusi loodusnähtusi. Füüsika on vaid 1 loodusteaduste alaliik . Füüsika koosneb kõikidest asjadest mida sa näed. Peaaegu kõigel siin maailmas on füüsikaline seletus.
Loodus on inimest ümbritsev ja inimesest sõltumatult eksisteeriv keskkond. Loodus vastandub selles määratluses inimeste poolt loodud ehk tehiskeskkonnale, aga ka inimesi ümbritsevale mentaalset ehk vaimset komponenti sisaldavale keskkonnale, mida nimetatakse kultuuriks .
Kogu loodus koosneb ainest ja väljast. Aine on asi millest koosnevad kõik kehad. Aine võtav enda alla ruumi, kuhu teisi kehi asetada ei saa. Aine ja välja võib-olla suurim vahe ongi see et ainel on mõõtmed aga väljal ei ole. Väli koosneb mitme keha vastastik mõjust. Väljad ei sega üksteist sega saab mitu erinevat välja eksisteerida segamatult.
Ühed kõige tähtsamad seatused on füüsikas newtoni seadused. Sir Isaac Newton oli inglise füüsik, matemaatik , astronoom, teoloog ja alkeemik. Tollel ajal, kui teoloogia , loodusteaduse ja filosoofia vahel puudusid selged piirid, nimetati teda filosoofiks. Newton töötas välja mehaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusele. Newtonil on 3 seadust: inertsuse seadus, kiirenduse ja vastastikmõju seadus.
Füüsikalise looduskäsitluse alustes püütakse vaid selgitada, miks on hea loodusteadusi tunda ning millist kasu saab ühiskond mõnede on liikmete füüsika- ja tehnikateadmistest.