tähistab kirjapildis häälikut /ñ/, näiteks sõnas ´kaɲa caña ‘kepp’ ning on palataal ehk kõva suulae häälik. Hispaania keeles on üks tremulant /r/, mis hääldub hambasompudes ja üks häälik, mis kuulub tap or flap ehk riiv- ja hõõrdhäälikute klassi ning selleks on /ɾ/, selle häälduskoht on sama, mis eelmisel. Viimane on näiteks sõnas ´peɾo pero ‘aga’, kus /r/ ei ole nii intensiivselt hääldatud nagu näiteks sõnas pero ´perro ‘koer’. Keeles on neli frikatiivi: /f/ (labiodentaal), /θ/ (dentaal), /s/ (alveolaar) ja /x/ (velaar). /x/ hääldatakse pehmel suulael ning sõnades, milles on /j/, hääldub see hoopis /h/-ks, näiteks sõnas xa´ron jarr´on ‘vaas’. /θ/ hääldust kasutatakse siis, kui sõnas on häälik /z/ nagu näiteks sõnas ´θona zona ‘tsoon, piirkond’. Hispaania keelest võib leida kaks lateraalset poolvkaali. Esimene neist on alveolaarne
Tavaliselt hääldatakse mõlemat kui helisevat 'v'-i. Sellist häälikut nagu 'f' ei esine. (2) 14- Huvitav fakt anuuta keele puhul on selle väike konsonantite hulk: ainult 8 foneemiga anuta keel on seega üheste väheste maailma elavate keelte seas sellise eripäraga. 15- Väike hulk kaashäälikud on ilmselt foneemilise koondamise tulemus(ühinemine ja ärakaotamine), mis kõrvaldas kõik kolm hääldavat frikatiivi, samamoodi ka külghäälikud ja kõrisulghäälikud algsest polüneesia keelest. Täpsemalt rääkides, anuuta keeles on /p/ ja /f/ muutunud /p/-ks ning /t/ ja /s/ on muutunud /t/-ks. Lisaks on /r/ ja /l/ muutunud lihtsalt /r/-ks. Kõrisulghäälikud ja /h/ on muutunud nulliks, samamoodi ka /s/ mõnel juhul. Algne polüneesia keele /w/ on anuuta keeles muutunud /v/-ks(keele ainuke frikatiiv). (3)
semantiline informatsioon- kõneleja kasuta selle vahendamiseks sõnade kokkulepitud tähendusi semantiline võrgustik e. semantiline ruum- selle sõlmpunktide vahel esinevad nii kokkukuuluvus- kui ka vastandussuhted semantilised komponendid e. tähendustunnused, üldkehtivad tähenduse osafaktorid semeem e. tähendussisu semiootika e. märgiõpetus seotud morfeem- selline morfeem, mis ei saa kunagi esineda iseseisva sõnavormina sibilant- kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks e. sisihäälikuks sonorandid- likviidade, nasaalide ja poolvokaalide ühisnimetus sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju sotsiolingvistika- uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on
Kvantitatiivne vokaalivahetus on siis, kui toimub hääliku pikenemine nt (e-aste) pes-pedis- (o aste) podium- foot (tegu on pikenenud o- astmega). Pikenevad häälikud e ja o. Indo-euroopa keeltes on astmed tavaliselt e-o-0-0 ja germaani keeltes i-a-0-0 (sing-sang-sung, kus sung on 0 aste ja lisatud on u). Ablaut toimub tugevaate tegusõnade puhul ja tugevatel tegusõnadel on 7 klassi ehk pöördkonda. afrikaat – Afrikaat on häälikute kooslus mis on klusiili ja frikatiivi vahel. Selle hulka kuuluvad näiteks paljude germaani keelte „th“ (ð, þ) (the thing), saksa keele pf (Pferd), tz (Zeit) alamsaksa laen eesti keeles – Alamsaksa keel oli Hansa liidu kaubanduskeel. Eesti keeles on 1000-2000 alamsaksa laenu, nende hulgas töökohaga seotud sõnad (meister, sell, gild, amet, teenistus), tööriistad (haamer, höövel, kruvi, viil), kristlik kiriku sõnavara (Saatan, altar,
suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu. Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis
annaabi.ee 
