võis kolida Frankfurti, kus elas ta sõber Hölderlin. Frankfurdis kirjutas ta rohkem kui Bernis, ja nagu me võime näha, moodustavad need kirjutised koos Bernis valminutega põhilise osa tema raamatust, mis avaldati pealkirja all ,,Varased teoloogilised kirjutised''. See sisaldab pikemat esseed ,,Kristliku religiooni positiivsus'', samuti ,,Jeesuse elu'', ,,Kristluse vaim ja selle saatus'', samuti lühikese essee ,,Armastusest'', ning äärmiselt huvitava ehkki fragmentaarse kirjutise ,,Saksa idealismi varaseim süsteemne programm''. Isa surma järel 1799. aastal sai Hegel väikese päranduse, mis võimaldas tal asuda mittepõhikohalise õppejõu (Privatdozent) ametikohale Jena ülikoolis, kus ta sõber Schelling oli täiskohaline filosoofiaprofessor. Koht polnud palgaline ja Hegeli sissetulek sõltus tudengitelt laekuvast summast. Alles pärast seda, kui asjasse sekkus Goethe, kellel Hegel oli saatnud mitmeid esildisi, sai ta lõpuks palgalise töökoha.
ikaldusi, maailmavärinat. Need olid tema meelest märgid sellest, et maailma lõpp pole kaugel. Lahendusena nägi ta erakuks hakkamist. Saigy kirjutas ,,Mägikodu" ning kirjeldas samu teemasid, mida Renin. Tema luuletusi iseloomustasid kaduvuse ja elu hääbumise teemad. Samuti kirjeldas ta oma ajastu elu-olu, mis kõlavad tavaliste uudistena. Kolmas erakkirjanik oli Kenk, kes kirjeldas 14. sajandi eluolu zuihitsu-zanris (nt ,,Jõudeaja võrsed"). Tegu on fragmentaarse tekstiga, mis räägib esteetikast ja Kenk erinevatest meeleoludest. Erakute esteetikast selgub, et eelistati ise ehitatud sisseelatud puumajakest, kus valitses minimalistlik, natuke lohakas stiil. See kandus edasi Jaapani aedadesse, keraamikasse. Hiliskeskajal viljeleti ka sõjakirjandust (gunkimonogatari). Suurim selline on ,,Heike lugu", mis ülistab ja idealiseerib samuraisid. 15. ja 16. sajandil arenes teatrikirjandus n-teater, maskiteatri vorm, kus näitleja tegi laval
sest metafoorne side on alati tugevam ja püsivam kui metonüümiline. (kärbeste sumin seondub suvega tugevamalt kui muusikapala. mis võib küll meenutada mingit suvehetke, kuid ei seostu tingimata suvega). Tekstisisesed ja välised seosed ei anna meile sünteesi. Toimub dialektika ilma sünteesita. Romaan on ühtlasi allegooriline jutustus omaenese dekonstruktsioonist. Ka teised autorid on tuvastanud teat vastuolu Prousti tekstis. G.Deleuze on väitnud, et tegu on fragmentaarse tekstiga, millele on omane võimas ühtsus. Genette väidab et tekst on püsiv ja seda vaatamata metafoori ja metonüümia riskantsele ringkäigule. De Man ütleb, et romaan lükkab oma poeetikaga ümber ettekujutuse oma tekstilisest sidususest. Kõik romaanis tähistab mitte seda, millest kirjutatakse. Mittekokkulangevus on sõna, mida võiks kasut lugemise iseloomustamiseks. “Lugemise allegooria” kõneleb lugemise võimatusest. Võimatu on teksti lugeda ilma,
jutustamine), "Väike terav nuga" (naisvaatepunkt, mis keskendub eri juttudes küll lapsele, noorele, asmastajale, rasedale, tähtis on kehataju, naise vaade seksile, kõigest lõikab läbi "väike terav nuga"- mingi traagiline sündmus, kannatus, trauma, sotsiaalne ebaõilgus, muinasjutuesteetika ja lüürilisus, ei lase tagaplaail olevat sotsiaalset jõhkrust esile), "Kaks armastuslugu". Mudlumi debüütromaan ,,Tõsine inimene" (2014) võib lugeda jutukogu, aga ka fragmentaarse romaanina, naiskirjanduse seisukohalt huvitav ajakäsitlus (mineviku ja oleviku lahutamatus enneoleviku mõiste, mis on mäletamise protsessi iseloomustav ajavorm või suhe minevikku) ja suhe kirjutamisse ja mäletamisse (katkendlik, juhuslik), argipäeva registreerimise tehnika, kohati nõukaaegse olme detailideni minev kirjeldamine, loetelude ja nimekirjade suur osakaal: moodne eluloopõhine katkendlik kirjutus (vrd Õnnepalu), nostalgiaga maitsestatud realism;. Ilus Elviira
annaabi.ee 
