inimorganismis. Fosforit saame vägagi erineva päritoluga toiduainetest. Rohkesti on fosforit piimas ja piimatoodetes (kõikvõimalikud juustusordid, kohupiimad, piimapulbrid jm), sest piima üks põhilisi valke, kaseiin, ongi fosforit sisaldav liitvalk. Rohkelt saab fosforit lihast ja lihatoodetest, loomsetest subproduktidest (maks, neerud), munakollasest ja merekaladest (sardiinid, anšoovised, heeringad, kilud, räimed, skumbriad). Taimedest on fosforirikkamad eeskätt kõikvõimalikud seemned ja viljad. Seemnetest on rohkesti fosforit just ubades, hernestes, läätsedes, samuti päevalille-, seesami-, kõrvitsa- ja piiniaseemnetes. Viljadest on fosforirikkamad teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, eriti kuivpärmis, aga ka tavalises presspärmis, pärmiekstraktis ning muudes pärmipreparaatides. Fosforiküllusega hiilgavad ka suuremad seened (puravikud, tatikad, šampinjonid).
Biomolekulides leidub fosforit nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoestrites, mitmetes koensüümides. Lisaks eeltoodule osaleb fosfor anioonidena ka organismi puhversüsteemides. Mineraalsooladena on fosfor organismis luukoe koostises. Fosforit saame põhiliselt loomsetest produktidest: lihast ja lihatoodetest, merekaladest, munakollastest, piimatoodetest (juustud!) . Taimedest on fosforirikkamad oad, herned, kapsas, teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, kõikvõimalikud seemned ja rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, näiteks puravikes. Magneesium Magneesiumi näol on tegemist mineraaliga, mida saab nii toidust kui ka apteekidest ja toidupoodidest toidulisandina. Magneesiumi vajab inimene tervise säilitamiseks rohkelt, sest see aine kuulub enam kui 300 ensüümi e biokatalüsaatori koostisse. Kõige kõrgemad
korda vähem kui kevadel. Põhilise osa üldlämmastikust moodustavad nitraadid, mille hulk meie järvevees kõigub analüütiliselt nullist kuni 4 mg/l-ni. Tunduvalt vähem on Eesti väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne bioproduktsioon on limiteeritud. On teada, et kui N:P suhe ületab 16, on lämmastikku liiaga ning fütoplanktoni ja makrofloora arengut määrab fosfor. Eesti üks fosforivaesemaid järvi on Nohipalu Valgjärv, kus lahustunud fosforit on 00,011 mg/l. Kõige fosforirikkamad Papp-, Kooraste Lina-, Väike Kodi-, Kriimani ja Pikajärv. Vee reaktsioon väikejärvedes on pH 4,09,6 piires, Narva Rohelistes järvedes on pH 12. Eestis on ülekaalus aluselise veega järved. Kõige happelisem on vesi Loosalu järves (pH 4,04,3), kõige aluselisem (pH üle 9,2) Harku järves, Metsküla järves , Peta- ja Pikajärves. Viimased on hüpereutroofsed veekogud, kus tugevat aluselisust põhjustab intensiivne suvine fotosüntees, mis
molekulis. Seetõttu on fosforil oluline koht organismi energiavahetuses. Biomolekulides leidub fosforit nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoestrites, mitmetes koensüümides. Lisaks eeltoodule osaleb fosfor anioonidena ka organismi puhversüsteemides. Mineraalsooladena on fosfor organismis luukoe koostises. Fosforit saame põhiliselt loomsetest produktidest: lihast ja lihatoodetest, merekaladest, munakollastest, piimatoodetest (juustud!) . Taimedest on fosforirikkamad oad, herned, kapsas, teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, kõikvõimalikud seemned ja rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, näiteks puravikes. Väävel Biomolekulides leidub väävlit aminohapete, peptiidide, vitamiinide B1 ja H, koostises ning teistes orgaanilistes ühendites. Aminohappe tsüsteiini (Cys) tioolrühm (-SH) on tihti ensüümide aktiivtsentris, seega vajalik ensüümide toimeks. Väävlit on rohkesti naha, küünte ja juuste valkudes
annaabi.ee 
