Thedus 2,31 g/cm³ Sulamistemeratuur ülerõhul 593 °C ja sublimeerumistemperatuur 429 °C, Keemiliselt väheaktiivne Ei helendu Süttib alles kuumutamisel. OMADUSED Must fosfor Keemiliselt väheaktiivne Pole mürgine Tihedus 2,69 g/cm³ Sulamistemeratuur ülerõhul1000 °C Sublimeerumis temp. 429 °C Soojusjuht Ei lahustu vees ja orgaanilistes ainetes TUNTUIMAD OKSIIDID FOSFORI P4O10 tetrafosfordekaoksiid ehk fosfor(V)oksiid P4O6 tetrafosforheksaoksiid ehk fosfor(III)oksiid FOSFORHAPPED H3PO4 (orto)fosforhape. H3PO2 hüpofosforishape H4P2O6 difosforishape ehk hüpofosforhape H3PO3 - fosforishape H4P2O7 difosforhape ehk pürofosforhape (HPO3)x - metafosforhape FOSFOR VÄETISED Superfosfaat 2Ca5F(PO4)3 + 7H2SO4 = 3Ca(H2PO4)2 + 7CaSO4 + 2HF Ca3(PO4)2 + 2H2SO4 = Ca(H2PO4)2 + 2CaSO4 Topeltsuperfosfaat Ca5(PO4)3F + 7H3PO4 =5Ca(H2PO4)2 + HF KASUTATUD ALLIKAD http://www.annaabi.com/materjal-6502-fosfor http://et.wikipedia.org/wiki/Fosfor
· Asub VA rühmas 3. perioodis. · Looduses: väga levinud, peamiselt fosfaatidena (Ca3(PO4)2). Tähtis bioelement (valkude koostises, luudes ja hammastes kaltsiumfosfaat, tähtis taimedele - fosforväetised). · Allotroobid valge fosfor ja punane fosfor (tikudoosi süütepinnas). 2. Ühendid · P4O10 (fosfor(V)oksiid) tekib fosfori põlemisel. Tahke ja väga hügroskoopne. Reageerimisel veega moodustab ortofosforhappe (H3PO4). · Fosforhapped fosforhappeid on väga palju. Kõige tähtsam on ortofosforhape (H3PO4). On keskmise tugevusega hape. Soolad on fosfaadid. · Fosfaadid on fosforhappe soolad. Kasutatakse fosforväetistes, vee pehmen- damises ja taimekaitsevahendite koostisena. SÜSINIK 1. Üldiseloomustus · Asub IVA rühmas 2. perioodis. Elektronvalem on 2s22p2. · Süsinik on suhteliselt väheaktiivne mittemetall.
Tsinkfosfiidiga tapetakse rotte, InP ja GaP on kasutusel elektroonikas. · Fosfor mitteoksüdeerivate hapetega ei reageeri, ent lämmastikhappega kui väga tugeva oksüdeerijaga toimub järgnev reaktsioon: 3P + 5HNO3 + 2H2O > 3H3PO4 + 5NO · Fosfori reagerimisel süsinikdioksiidiga üle 650 °C juures toimub järgmine reaktsioon: P4 + 6CO2= P4O6 + 6CO Veel reaktsioone Mg3P2 + 6HCl > 3MgCl2 + 2PH3 ; 4P + 3NaOH + 3H2O > PH3 + 3NaH2PO2 ; PH4I + KOH> KI + PH3 + H2O FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape H3PO2 hüpofosforishape H4P2O6 difosforishape ehk hüpofosforhape H3PO3 - fosforishape
hapetega, valge fosfori reageerimisel leeliste lahustega või fosfooniumjodiidi reageerimisel kaaliumhüdroksiidiga: Mg3P2 + 6HCl _ 3MgCl2 + 2PH3 4P + 3NaOH + 3H2O _ PH3 + 3NaH2PO2 PH4I + KOH _ KI + PH3 + H2O P2H4 difosfaan. On hüdrasiini N2H4 analoog, kuid tal puuduvad aluselised omadused ja ei reageeri hapetega. P2H4 on värvusetu, lenduv, õhus spontaanselt isesüttiv vedelik, mis kuumutamisel või valguse toimel laguneb. Difosfaan on tugev redutseerija. FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape. Ortofosforhape on kõikidest fosfori hapetest praktilisest seisukohast tähtsaim. Esmakordselt sai fosforhapet 17.sajandi lõpul inglise keemik Robert Boyle. Fosforhape on valge kristalne
Nende oksiidide kristallivõre sõlmedes paiknevad molekulid vastavalt P4O10 ja P4O6. 4. Kasutusalad. Valge fosfor leidis kasutamist süütepommides. Punane fosfor on tikukarbi süütepinna koostisosaks. Tikupea hõõrdumisel vabaneva hõõrdumissoojuse arvel muutub punane fosfor valgeks ja süütab tikupea. Fosforiühendeid tarvitatakse taimekaitsevahenditena, näriliste hävitusvahenditena (Zn3P2) jm, tähtsamaiks kasutusalaks on aga fosforiühendite rakendamine mineraalühenditena. 5. Fosforhapped. Fosfori oksiidide reageerimisel veega tekivad happed P4O6+6H2O=4H3PO3 (fosforishape) Fosforishappe valemit kirjutatakse sageli kujul H2(HPO3), mis osutub, et üks vesinik (nurksulgudes) on seotud fosforiga otseselt ega dissotsieeru lahuses. Seega dissotsieerub fosforishape ainult kahes järgus: H2(HPO3)=H++H(HPO3)=H++H++HPO2-3 ning moodustub kaks rida soolasid. Fosforishappe soolasid nimetatakse ortofosforhape H3PO4. P4O10+6H2O=4H3PO4
Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium 9 Mg3P2 + 6HCl 3MgCl2 + 2PH3 4P + 3NaOH + 3H2O PH3 + 3NaH2PO2 PH4I + KOH KI + PH3 + H2O P2H4 difosfaan On hüdrasiini N2H4 analoog, kuid tal puuduvad aluselised omadused ja ei reageeri hapetega. P2H4 on värvusetu, lenduv, õhus spontaanselt isesüttiv vedelik, mis kuumutamisel või valguse toimel laguneb. Difosfaan on tugev redutseerija. FOSFORHAPPED Fosforil on rohkem anograanilisi oksohappeid kui ühelgi teisel elemendil. Keeruliseks teeb fosforhapete liigituse asjaolu, et ühes happes võib fosfor esineda mitmes oksüdatsiooniastmes (I-V). Puhtal kristalsel kujul on eraldatud ühe- kuni kuueprootonilisi fosforhappeid. H3PO4 (orto)fosforhape Ortofosforhape on kõikidest fosfori hapetest praktilisest seisukohast tähtsaim. Esmakordselt sai fosforhapet 17. sajandi lõpul inglise keemik Robert Boyle. Fosforhape on
rakkude jaoks kontsentreerituim metaboolse energia varu. Lipiididepoode eeliseks on varude kompaktsus, suur tihedus ja lahustumatus vesikeskkonnas. TG on inimtoidu energiarikkamad komponendid. Toidulipiidides lahustuvad rasvlahustuvad vitamiinid. Väheaktiivne rasvkude on samuti lahustiks hüdrofoobsed, mittemetaboliseeruvad ksenobiootikumid (sh ravimid). Et organism suudaks lipiide omastada, lõhustub enamik lipiide lihtsamateks ühenditeks (glütseriin, rasv- ja fosforhapped, lämmastikalused, kõrgmolekulaarsed alkoholid), mis on võimelised resorbeeruma. Maonõre lipaasid on täiskasvanud loomadel suhteliselt passiivsed, noorloomadel, kes toituvad piimast, on nad üsna aktiivsed. Peensooles toimuvad lipiidide kõige olulisemad keemilised muutused rasvade lõhustumine ja laguproduktide resorptsioon. Sapphapete tähtsus avaldub nende pindpinevust langetavas mõjus, mistõttu rasvad emulgeeruvad ja hüdrolüüsuvad kergemini lipaaside toimel
soolad fosfaadid (ortofosfaadid) tekib P4O10 hüdratatsiooni lõppsaadusena (sel hüdratatsioonil on palju vaheastmeid): P4O10 + 6H2O → 4H3PO4 (summaarselt) H3PO4 kuumutamisel eraldub (olenevalt tingimustest) erinev hulk H2O (dehüdratatsioon): 2H3PO4 H4P2O7 difosforhape (pürofosforhape) -H2O 3H3PO4 H5P3O10 trifosforhape -2H2O 4H3PO4 H6P4O13 tetrafosforhape -3H2O n H3PO4 Hn+2PnO3n+1 polüfosforhapped -(n-1)H2O 3H3PO4 tsüklotrifosforhape -3H2O -4H2O tsüklotetrafosforhape nH3PO4 (HPO3)n metafosforhapped (n ≥ 3) -nH2O Kõikidel neil hapetel soolad (difosfaadid, trifosfaadid jne.) või seeria sooli (metafosforhappel) On tuntud veel sari kondenseeritud fosforhappeid (― P ― O ― P ― - ahelas on erin. oksüd.-astmetega P-aatomid vaheldumisi) Peale H3PO4 on olulisemad fosforhapped
annaabi.ee 
