blokeerima. Aga asjast sai peagi teada ka ordu, kes parajasti Pihkvaga sõjas. Om kiirustas Paidesse, kus tulid tema ja eestlaste kuningate-saadikute vahelised läbirääkimised. Pärast tüli tekkimist löödi eestlased maha. Asunud veel mõne aja paigal, koondas om väed ning liikus Harjusse. Seal lõi ta eestlasi Kanavere ja Sõjamäe lahingus ning surus mai keskpaigaks ülestõusu niimoodi maha. Mõned päevad hiljem kohale jõudnud Soome foogtidel polnud enam midagi teha, nad pidid koju tagasi minema. Aga see polnud siiski veel kõik! Ülestõus oli puhkenud ka Läänemaal, kus piirati Haapsalut. Kuid ka selle surus ordu peagi maha. Ent juulis algas ülestõus ka Saaremaal ning seal löödi sakslased peagi puruks. Siin olid ka eestlased reetlikud: Pöide linnusest välja tulnud sakslased tapeti. Ordumeister sai alles 1344. aasta alguses väega, kus abilisi ka Preisist ning isegi veel kaugemalt, Saaremaale tungida
andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister. Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid
Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister. Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid
siin kirjutises ülepea ei nimetataks. Piiskopi foogtid võisid olla ehk juba vasallide hulgast. Et aga kõik vasallid juba 1284. a. Saaremaal saarlaste isandad olid nii suurte õigustega ka kohtumõistmise suhtes, ei tahaks arvata. Kümnisemaksu vedu väljapoole piiskopkonna piirisid ei võinud õieti ka vasallidel tõsiselt küsimuse alla tulla, vaid ainult ordul ja piiskopil ja siis ka nende foogtidel. Apelleerimist piiskopile põhjendatakse muu seas paavsti eeskirjaga. Paavst Gregorius IX-nda sellekohane eeskiri käib aga ,,ilmliku kohtuniku" (iudice saeculari) kohta (U. B. 145; v. ka U. B. 461: advocatum seu iudicem). Iseküsimuseks jääb muidugi ka, kas neid määrusi selgi korral tegelikult kohe suudeti maksma panna. Igatahes on Saaremaa piiskopi Heinrich II kirja järele 30. IV. 1293 (U. B. VI, 2760) mõlemal
annaabi.ee 
