vaher ja aher on astmevahelduseta, sest kõik ülejäänud vormid peale ainsuse nimetava on tugevas astmes. ÕSis kuuluvad eri tüüpi. K Ilmneb ühendites hk ja sk, nt kask, lehk (ühendis võib olla ka kolmas konsonant, nt norskama) k kaob. Nõrga ja tugeva astme vormide määramise problemaatilisus mõne sõna puhul, nt laskma (LT): lasta (LT): lasen (LN): lasksin (LT) e lasin (LN): lasknud (LT): lastakse (LT): lastud (LT). k langeb vormidest välja fonotaktilistel põhjustel. Sarnane on ka mõskma ‘pesema’ , kuid sellel puudub NA lihtminevik. S s sattus laadivahelduse objektiks, kuna varem asendas seda -ti (-ti > -si). 1) s kadu, nt käsi, mesi, tõsi, lüsi, süsi; 2) asendumine homorgaanse häälikuga pole eriti levinud, esineb vaid üksikutes sõnades, nt viis : viie, reis : reie; 3) assimileerumine rs : rr, nt sõnades tõrs, kõrs ja vars. 25. Vältevaheldus.
Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide loomulikke klasse. Lähipiirangud - kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul Kaugpiirangud - kehtivad üksteisest kaugemal asuvate segmentide osas. Süstemaatilised augud keele foneemide liitmise reas- fonotaktilisi piiranguid rikkuvad foneemijärjendid, nt mingis murdes Juhuslikud augud - järjendid, mis ei riku fonotaktilisi piiranguid, kuid mida tegelikus keeles üksustena siiski ei esine. Fonotaktilistel aukudel on tähtis kommunikatiivne ülesanne (nende ül on suurendada sõnumi liiasust, ennustatavust, aimatavust). Konsonant on informatiivsem ja raskemini ennustatav kui vokaal. Vokaalid on vähem informatiivsed ja neid on seetõttu kergem ära arvata. MORFOLOOGIA 17. Morfoloogia uurimisobjekt. Morfoloogia e vormiõpetus - uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest (morfeemidest) lähtudes. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmine ja sõnamoodustamine.
vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab vokaalide lähedust vokaalharmoonia, mille tõttu ei tohi samas sõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a ja o. Lisaks üksikhäälikute järjenditele võib fonotaktiline analüüs tegeleda ka eritasandiliste üksuste ehitusega. Nii võib näiteks uurida silbi, morfeemi või sõna ehitust. fonotaktilistel reeglitel pole keele struktuuri kirjelduses enamasti kindlat kohta, neid seletatakse lühidalt häälisüsteemi esitamise käigus. Häälikutasandil uurib fonotaktika süntagmaatilisi suhteid. Fonotaktika raames on lisaks seostamisreeglitele võimalik uurida ka esinemissagedusi ehk seda, kui palju mingit üksust kasutatakse mis ümbruses. Lisaks üksiksegmentide kasutussagedusele võib uurida ka eri häälikujärjendite esinemistihedust. Uurida võib ka häälikujärjendite
rivi : rivvi. 5) Ühesilbilised tüved on astmevahelduseta, ehkki nende vormistikus võib olla mõningaid vältemuutusi (nt saama (III v), saanud (II v); jooma (III v), joonud (II v). 6) Supletiivsus jm ebaregulaarsed tüvemuutused, nt minema : lähen, olema : on ja pronoomenitüvedes muutus kes : kelle, see : selle ei kuulu astmevahelduse alla. 7) Laadivaheldusega ei ole tegu juhtudel, kus tüvekonsonant kaob teatud vormides fonotaktilistel põhjustel, nt laps : lapse : last (see on VV). 8) ele-liitelised verbid ei allu AV-le, nt tegelema : tegelda. 34. Morfoloogilise klassifitseerimise eesmärgid ja klassifitseerimise aluseks olevad tunnused Morfoloogia kirjeldus peab andma täieliku ülevaate vormiõpetuslikult muutuvate sõnade struktuurist ehk siis tüvedest ning tunnustest ja lõppudest. Peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsist. Kõige
annaabi.ee 
