ettepoole. Chlorisesse armunud läänetuule jumal, vaimu meenutav sinisekahvatu Zephyrosjälitab nümfi. "Primaveral" näitab Botticelli kevadjumalanna kujunemislugu: kreeka jumalannast Chlorisest saab rooma kevadjumalanna Flora. See omapärane sünnilugu tõestab, et Botticelli püüab minevikuhõngulist legendi olevikus nähtavaks muuta. Kuidas? Chlorise suu puistab lilleõisi, mis kukuvad Flora sülle ja põimivad üheks kaks eraldi tegelast. Teisalt mõjub Chlorise Floraks muundumise protsess kaudse vihjena, et kunstis kasutatakse kokkuleppeliselt rooma mütoloogia nimesid. Mees, kes kannab jalas tiivulisi saapaid, millest varbad välja ulatuvad, ja peas tiivulist kübarat, on jumalate käskjalg Mercurius. Ta hoiab käes heeroldikeppi ja takistab sellega süngete pilvede tulekut maa peale. Mercurius on maalil ainus tegelane, kes vaatab üles, keskendunult ja tähelepanelikult: ta aimab ette tulevikku
Flora kleit on kohaselt kaunistatud lilledega, mis aimavad järgi tikandit. Botticellit võlus ornamentika ja stiliseeritud mustrid. Sellest annavad tunnistust ka Venuse ümber kujutatud taeva taustal välja joonistuv lehestiku halo, lillevaip ning kuldsete puuviljade muster rohelise lehestiku foonil. Flora taga käib Chlorise flirt Zephyrosega. Kui Zephyros Chlorisesse armus, jälitas ta ehmunud nümfi ning võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli näitab maalil- ehk küll veidi otsitult- Flora saamislugu. Botticelli prunniskõhuline vallatu armastusjumal Cupido on kontrastis teiste figuuride pühalikkuse ja sihvakusega. Legendi kohaselt on ta silmad seotud- armastus on ju pime- ja ta on ema Venuse läheduses. Cupido sihib noolega, mille teravikus leegitseb armastus, üht kolmest graatsiast- on see üleannetus või delikaatne kompliment Pierfrancesco pruudile? Tore on näha, et
Flora kleit on kohaselt kaunistatud lilledega, mis aimavad järgi tikandit. Botticellit võlus ornamentika ja stiliseeritud mustrid. Sellest annavad tunnistust ka Venuse ümber kujutatud taeva taustal välja joonistuv lehestiku halo, lillevaip ning kuldsete puuviljade muster rohelise lehestiku foonil. Flora taga käib Chlorise flirt Zephyrosega. Kui Zephyros Chlorisesse armus, jälitas ta ehmunud nümfi ning võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli näitab maalil- ehk küll veidi otsitult- Flora saamislugu. Botticelli prunniskõhuline vallatu armastusjumal Cupido on kontrastis teiste figuuride pühalikkuse ja sihvakusega. Legendi kohaselt on ta silmad seotud- armastus on ju pime- ja ta on ema Venuse läheduses. Cupido sihib noolega, mille teravikus leegitseb armastus, üht kolmest graatsiast- on see üleannetus või delikaatne kompliment Pierfrancesco pruudile? Tore on näha, et naljalembene kunstnik pole muutunud tõsiseks
kehastus ning puistab enda ümber lilleõisi. Flora viitab abielu edasistele rõõmudele ja tal on ka oluline tähendus Firenzele kui ,,lillede linnale". Flora kleit on kaunistatud lilledega, mis mõjuvad tikandina, sest Botticellile meeldisid kaunistused ja stiliseeritud mustrid. Flora taga kujutab Sandro Zephyrose kallimat Chlorist. Kui Zephyros Chlorisesse armus, ajas ta hirmunud nümfi taga ja võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli näitab teravmeelselt, kuidas Flora sellest kurameerimisest pääses ja Flora saamislugu (veidi otsitult aga siiski). Zephyros on aga helesinine tiibadega kuju pildil ning kõige fantaasiarikkam kujutis Sandro loomingust. Zephyros on kummituslik, läänetuule jumal ja Venuse heerold, ta keelitab oma armukest Chlorist. Venuse pea kohal on aga armastuse jumal Cupido, kes on teiste figuuride pühalikkuse ja sihvakusega kontrastis, kuna Botticelli
ema valitsevas madonna col bambino-embleemis, vaid ka kui esteetiline uurimisvaldkond iseenesest. Esialgu kujutati alasti naisekujusid rahvarohketes stseenides või Aadama ja Eeva diptühhonis, kuid järk-järgult kogus ülemvõimu Veenus. Maarja Magdaleena muutub naitumisealiseks ja ekstaatiliseks, anonüümsete noorte neidude portreed, kes on ainult oma kenaduse pärast välja valitud, rõivastatakse järk-järgult lahti ja nimetatakse ümber Floraks või Primaveraks. Kunstnikud hakkavad maalima oma naisi, armukesi ja kuninglikke abikaasasid kui sensuaalseid kaunitare, vabastades nad soovi korral rõivastest, kuid mitte nende juveelidest. Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe tegelikkusele. Oluline on veendumus stereotüübi olemasolus. Stereotüüp on hindava iseloomuga, hoiakuline, intensiivne üldistus mingi grupi omaduste, käitumiste kohta. Tavaliselt aitavad
annaabi.ee 
