Rawls määratleb esmahüvede viis tüüpi: 1) põhiõigused ja -vabadused, alates mõtte- ja südametunnistuse vabadusest; 2) liikumis- ja tegevusvabadus (elukoha ja elukutse valiku vabadus); 3) õigused ja volitused osaleda avaliku võimu ja vastutuse jagamises; 4) sissetulek ja varandus, mõistetuna üldotstarbelise vahendina (vahetusväärtusena) inimlike eesmärkide saavutamiseks; 5) eneseaustuse (väärikuse) sotsiaalsed alustingimused. 60. John Finnis: inimlikud hüved ja väärtused õiguse argumentidena. F. lähtub “hüve” (good) mõiste paratamatusest inimelus.Ta alustab tõdemusest (või hüpoteesist?), et eksisteerivad inimlikud hüved, mida saab (ja tuleb) kaitsta inimliku õiguse instituutide abil, ning praktilise mõistlikkuse (practical reasonableness) nõuded, millele üksnes sellised instituudid saavad ja peavad vastama. Uurimisülesanne on selliste hüvede ja praktilise
John Rawls, A Theory of Justice, 1971 - Originaalpositsioon ja teadmatuse loor - Peamiste hüvede jagamine Kaks õigluse printsiipi - Kõigil õigus samasugusele vabaduste süsteemile nagu igal teisel - Tolereeritud ebavõrdsus a võrdse kohtlemise printsiip Self-ownership Lockei omandi kontseptsioon Tänapäeval: - Enda füüsiline ja vaimne korraldatus - Oma asjade korraldus: oma tööga seotud, muud asjad Õigused ja hüved - John Finnis, Natural Law and Natural Rights – seos loomuõigusega kuid teine tõlgendus – sisemised hüved ja mõistlik käitumine - Inimese õitsengu olulised elemendid - Õigus seotud õiglusega o Mõistlik on teiste ja ka kogukonnaga arvestada o Siit ka kohustus arvestada o Õigus on kohustuse vastand Kultuurirelativism inimõigustes Kultuur tõusis päevakorda Külma sõja lõppemisega Kultuurirelativismi kolm elementi:
Inimeste või inimkonna ning riikide vahel konfliktide lahendamiseks tuleb madalamad huvid allutada kõrgematele huvidele. 19 Kui riigid on loodud inimeste jaoks ja mitte vastupidi, siis Tammelo arvates on riiklikud huvid madalamad üksikinimeste huvidest, välja arvatud juhul, kui riigi huvi osutub kõrgemaks väärtuseks üksikinimeste jaoks (rahu, julgeolek, heaolu) [Jõgi 1997, lk 165]. John Finnis (1940) määratles seitse inimtegevuse põhiväärtusi ehk hüve, mis on objektiivsed, fundamentaalsed, absoluutsed ja endastmõistetavad, millega inimesed oma eluotsuseid tehes ikka arvestavad [Jõgi 1997, lk 60-61]: elu, teadmised, mäng, esteetiline kogemus, suhtlemine/sõprus, praktiline mõistlikkus, usk. Loomuõiguse universaalsete ja muutumatu printsiipidele vastavad absoluutsed inimõigused ja kohustused: mitte kedagi ei tohi piinata;
esialgne piiramatu vabadus: kõik vahendid ja kõik eesmärgid lubatud. Inimese vabadus oli piiratud vaid oma jõuetuse ja teiste jõuga. Inimesed allusid vaid loodusseadustele. Sellest iseloomustus "naturalistlik" [ka metodoloogiline, uurimiseseme määratlemise tähendus: lähtumine ühelt poolt nö puhtalt vaadeldavast, "normatiivse teooriaga" koormamata inimloomusest, ning teiselt poolt seda loomust ohjeldava riigi ja õiguse olemasolust]. [Finnis 208] Hobbes is writing: Jus, and lex, right and law ... ought to be distinguished; because RIGHT, consisteth in liberty to do, or to forbear; whereas LAW, determineth and bindeth to one of them: so that law, and right, differ as much, as obligation, and liberty; which in one and the same matter are inconsistent.12 / Pushed as far as Hobbes's purposes, this contrast between law and rights deprives the notion of rights of virtually all its normative significance
annaabi.ee 
