kasvava surve tervishoiu finantseerimisele. Kõigest eelnevast tulenevalt on teravalt päevakorda kerkimas tervisekindlustuse jätkusuutliku rahastamise teema. Peamiselt arutletakse kahe valdkonna üle esiteks riikliku finantseerimise osakaalu vähendamine ning teiseks raviasutuste efektiivsuse tõstmine. Avalik või erasektor ? Suurem avaliku sektori kulude osakaal tagab inimestele terviseriskide eest ühtlasema ja õiglasema finantskaitse, sest arstiabi kättesaadavus sõltub vähem inimese maksevõimest. Samuti on avaliku sektori kulu see osa tervishoiufinantseeringust, mis on kõige otsesemalt riigi poolt kontrollitav ning seega ka kõige täpsemalt prognoositav ja korrigeeritav. Peaaegu kõik haiglad vajavad Eestis põhjalikku rekonstrueerimist ja infrastruktuuri uuendamist. Küsitav on, kas selliste investeeringute kandmine riiklikest vahenditest on põhjendatav.
kokkuleppele tuuakse sundravi vahendid alates 2014. aastast Justiitsministeeriumi eelarvest üle Sotsiaalministeeriumi eelarvesse . Euroopa riikidele on iseloomulik avaliku sektori tervishoiukulude suur osakaal. Koguni 75- 85% kõikidest tervishoiukuludest kaetakse avalikust sektorist tulenevate vahenditega. Mida suurem on avaliku sektori kulude osakaal, seda paremini tagab see inimestele terviseriskide eest ühtlasema ja õiglasema finantskaitse - arstiabi kättesaadavus sõltub vähem inimese maksevõimest. Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla-ja linnaeelarvest, patsiendi rahast ja teistest allikatest. Kohustuslik ravikindlustus kehtib Eestis alates 1992. aastast . Kõige olulisemad tervishoiu finantseerimis allikateks on ravikindlustuse eelarve (70%) ja kodanike osalus (21%)
Nende näitajate põhjal võib väita, et Eesti riigi tervishoid on alarahastatud. Rohkem peaks suunama ressursse tervishoidu, kuid nagu alati, ei ole selleks piisavalt palju vabu vahendeid. Euroopa riikidele on iseloomulik avaliku sektori tervishoiukulude suur osakaal. Koguni 75- 85% kõikidest tervishoiukuludest kaetakse avalikust sektorist tulenevate vahenditega. Mida suurem on avaliku sektori kulude osakaal, seda paremini tagab see inimestele terviseriskide eest ühtlasema ja õiglasema finantskaitse - arstiabi kättesaadavus sõltub vähem inimese maksevõimest. Arenenud riikide puhul on valdav avaliku sektori interventsioon tervishoiuteenuse turule. Avalik sektor püüab oma sekkumisega ennetada inimeste liigseid terviseprobleeme. Näiteid saab tuua D.Cutler teose "Health Care and the Publi Sector" järgi. Esiteks peaks avalik sektor sekkuma tervishoiuturule, et ei tekiks informatsiooni või konkurentsitõrkeid, mille korral tarbija ei tea arsti kohta suur mitte midagi, otsustada saab
suhtes ühtviisi madal soomes, suurbritannias, hispaanias, itaalias, portugalis Vaesus ja tõrjutus Sotsiaalpoliitika taotleb inimeste turvalisuse loomist ja heaolu. Sotsiaalpoliitika kolm põhisuunda: vaesuse kaotamine, võrdsuse taotlemine ja heaolu --- Heaoluriik: Heaoluriigis on poliitikad ja administratsioon rakendatud turujõudude mõjutamisele järgmistes suundades: - indiviididele ja perekondadele minimaalsissetuleku kindlustamine sõltumata nende turuväärtusest - finantskaitse loomine kriiside puhuks (vanadus, haigus, töötus, invaliidsus) mis võib indiviidi või perekonna tõugata nn sotsiaalse kontingendi hulka - kõigile indiviididele ja perekondadele sõltumata nende staatusest või klassist parima kvaliteediga sotsiaalteenuste kindlustamine võimalused: Heaoluriik on ebamajanduslik Heaoluriik on ebaproduktiivne – kasutab resursse ebasootsalt Heaoluriik on ebatõhus – lubab rohkem, kui on võimeline ellu viima
annaabi.ee 
