,,Laulja", ,,Kuu", ,,Inimene", ,,Jumalale", ,,Päeva loomine". Päevaraamat ,,Kristjan Jaak Peterson ehk see, mida ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani."- filosoofiliste mõttekäikude kogu. See on eestikeelne, kuid sisaldab võõrkeeles tsitaate. Petersoni pärand Saksa eeskujul rangelt siple ja rõhke loendav korrapärane luule. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik". Friedrich Robert Faehlmann(1798-1850) Üks Õpetatud Eesti Seltsi (1838) algatajaid. Eesti kirjanduses oli F esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste algmaterjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Ta oli arst, eesti keele uurija ja kauaaegne ÕES-i esimees. Looming Luuletused, jutud ja kunstimuistendid. F rõhutas eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust
Alguses püüab ta igal võimalusel minema pääseda, ta leiab, et tal pole selle linna õnnetusega midagi pistmist, ta tahab minna tagasi oma armastatu juurde. Kuid nähes inimeste kannatusi ja oma kaaslaste võitlust katku vastu, leiab ta et ka tema koht on sealsamas ja ta peab teisi aitama. Ta teab, et ta ei saaks end oma armastatuga õnnelikult tunda, kui ta lahkuks õnnetuspaigalt. Doktor Rieux saab katku ajal lähedaseks filosofeeriva eluvaatleja Tarrou’ga. Tema võtab samuti endale täieliku vastutuse, ta asub organiseerima vabatahtlike rühmi, kes arste abistavad. Ometigi võitluses katkuga Tarrou sureb. Tarrou jagab sama arvamust Rieux’ga, kes leiab, et Jumala kavatsuste üle juurdlemise asemel tuleb võidelda inimese eest just nüüd ja praegu. Igasugune ükskõiksus on kuritegu. Võib öelda, et teos lõppeb nii õnnelikult kui õnnetult. Katk taandus lõpuks, linnaväravad avati
ajalehearvustusi ja publitsistikat nii kirjanduslikel kui mitteilukirjanduslike teemadel. See looming ajalehtedes 1990ndate vältel. Ehlvesti kirjutatu hõlmab mingis mõttes kõik need eesti kirjanduse muutused, mis peale iseseisvumist siin aset on leidnud tema loomingus on üks kihistus sauterlikku otseütlemist, kuid selle kõrval on ta õnnepalulik kujundliku stiili meister ja selle kõrval võime tuvastada undusliku arutleva ja filosofeeriva tasandi. Nendes 9 raamatus kirja pandud tekstid mõnes mõttes sünteesivad kõik need praktikad. Ehlvesti juttude ja romaanide puhul kohtame me kriitikat lugedes palju selliseid hinnanguid, mis seostuvad arusaamatusega. Kui noppda välja tekstidest, tõlgendustest tema loomingut iseloomustavaid väljendeid, siis tekib jada keeruline, segane, imelik, sürrealistlik, absurdne, arusaamatu. Selline retseptsioon toonitab väga selgelt teatud teistmoodi kirjandusliku
vabavärss, vaid saksa eeskujul rangelt silpe ja rõhke loendav korrapärane luule. Vabavärss tuli eesti luulesse tagasi alles 20. sajandi alguses. Peterson rõhutas oma eestlust ka väliselt: ta olevatki kandnud ,,talupojakuube" musta pikka maamehe vammust. Ka eestikeelne luuletamine polnud sel saksakeelse kultuuri ajastul tavaline. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli ,,haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik" (Mart Mäger). 2 Friedrich Robert Faehlmann (17981850) Pärast Rosenplänteri ,,Beiträge" seismajäämist tekkis eesti keele ja rahvaluule uurimises mõneks ajaks otsekui paigalseis. Hiljem hakkas eestihuvilisi haritlasi koondama 1838. aastal Tartu ülikooli juurde asutatud Õpetatud Eesti Selts (ÕES), mille üks asutajaid ja kauaaegne president Faehlmann oli
annaabi.ee 
