edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega
mõjuvõimsatele tegelastele ja maailma mõjukamatele rahvastele. Häda on aga selles, et nii toimides võib meedia ebavõrdust suurendada. Meediaorganisatsioonide vaatlus näitas, kui ebatõenäoline on see, et uudis vastab teatud reaalsuse keskmisele. Vajadus autoriteetsete allikate järele ja uudisteväärtuse kriteeriumid põhjustavad ilmselget statistilist moonutamist. Lisaks sellele püüab fiktsiooniline meedia auditooriumi ligi tõmmata, kasutades oma lugudes ülemääraselt tegelasi, kes elavad huvitavat elu ja on rikkamad, nooremad, moodsamad ja ilusamad kui auditooriumi keskmine liige. Võtmesündmuste ja uudistele loodud konteksti uurimine teeb mõistetavaks, et reaalsust ei ole võimalik käsitleda nii, et kõik sündmused oleksid isegi sama kategooria raames võrdse tähtsusega. Lihtne fakt, et massimeediumid on üldiselt orienteeritud auditooriumi kui informatsiooni ja meelelahutuse
Erinevad perspektiivid fiktsioonis on fookuse küsimus. Fookus näitab, kui kaugele karakteri ellu meil on võimalik tungida ning kui paljusid karaktereid meil üldse lubatakse lähemalt vaadelda. G märgib, et fiktsioonidele on iseloomulik varjata lugejate eest informatsiooni, mida nad peaksid teadma (vastavalt valitsevale fookusele) ja esitada lugejatele informatsiooni, mida nad teadma ei peaks. Genette`il termin fiktsiooniline hääl – see tähendab jutustaja ja tema poolt jutustatud tekstide vahelist suhet. Joyce’ile ei saa G. meetodit seetõttu eriti hästi rakendada, kuna ta räägib tegelase häälega, käsitledes tegelast ennast kui kolmandat isikut. 13.Todorovi narratiivse grammatika meetodi töömehhanism (Scholesi järgi) Todorovi grammatika meetodil on kaks põhijoont. Ta lahutab fiktsioonid süžeestruktuurideks, mida võib esitleda lihtsa sümboolse loogika abil ning kodeerib
lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. Kirjandus kui väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud. Fakt ning fiktsioon ei eksisteeri alati koos, samuti ei pruugi olla väljamõeldislik tõde alati ajalooline. Ajaloolased räägivad sellest, mis on; kirjanikud/luuletajad sageli sellest, mis võiks olla. Fiktsiooniline tekst ei saa toimida loogilise eeldusena, ei oma otsest praktilist väärtust. Selline tekst on konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei pruugi alati olla kujundlik. Kuid näiteks 17. ja 18.sajandi romaane esitati sageli kui tõestisündinud lugusid (nt Robinson Crusoe). Ajakirjanduse tõeväärtus on ajalooliselt tugevalt varieeruv. Sageli peetakse määravalt kujutlusvõime abil loodud teoseid nendeks õigeteks
annaabi.ee 
