Genette Faabula ja süzee (story/ plot) Kord (kõrvalekaldumised faabulast, süzee moodustavad:anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Vaatepunkt "Vaatepunkti" kaks tähendust: tegelase asen ruumis ja ajas/hinnang, hoiak, mentaalne visioon, nägemine Diegees- rääkimine vastandub jäljendamisele, fiktsionaalsele väljamõeldud maailm Jutustaja: autor-jutustaja (heterodiegeetiline), jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) Jutustamise vorm (esimene või kolmas isik) Jutustaja teadmise määr (kõiketeadev või piiratud teadmisega jutustaja) Kirjandusteose kompositsioon Introduktsioon- üldine sissejuh, mis pole tegev otseselt seotud Ekspositsioon- esialgne inff tegelastestminevikusündmustest Sõlmitus- sündmuste algus
Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele
Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses eneses kui lugeja silmades, olulisel kohal on sisu ja vormi seos ja kunstiline ilu, teos on loodud mõeldes selle esteetilisele väärtusele, kirjutamisprotsess on eesmärgipärane, keskendub ilu loomisele ja teose ülesehitusele ilu silmas
· struktuurne säilitatakse teksti põhistruktuur, lavastaja-poolsed rõhuasetused; · globaalne algteosest säilivad üksikud elemendid, nõrk side algtekstiga. G. Wagneri järgi võib neid nimetada vastavalt ülekandeks, kommentaariks ja analoogiks. Teatrikunsti väljendusvahendid. Kõigeolulisem väljendusvahend on inimese keha. Sõnad, dekoratsioonid, valgus, värv. Kui inimene satub lavale, tekib talle kohe topeltidentiteet, ta muutub märgiks, mis viitab fiktsionaalsele maailmale Marko Matvere ja tema esitatav tegelane Hamlet. Pedajas Kuningas Lear, kus kuningaks on Ita Ever. Samasuguse topeltidentiteedi saavad ka kõik objektid. Tool etenduses võib täita ka trooni aset. Teatrikunst põhineb suures osas igapäevaelust tuntud märkidel, kuid on ka teatrispetsiifilised märgid ja koodid. Tegelane avab vihmavarju, järelikult sajab (indeks-märk). Teatrimärgile on omased: · kombineeritavus: viha = vihane hääl + rusikas
annaabi.ee 
