sooritada mingi samme või anda kellelegi midagi.Need polnud pärijale kohustuslikud, kuid hiljem imperaatorid nõudsid, et need ka täidetakse. Dideikomisse võidi panna mitte ainult testamendijärgsetele pärijatele vaid ka seadusjärgsetele. Tavaliselt koostati fideikomissid erilise kirja kujul pärija nimele. Võidi luua ka testamendis lisa. Klassikalise õiguse perioodil hakkas kaduma vahe legaatide ja fideikomisside vahel. Vähendati legaatide formaalsust,kitsendati fideikomisse sisuliselt. Justinianuse ajal need ühendati. Koditsill-Seda võidi teha kirjalikult/suuliselt 5 tunnistaja juuresolekul.Pole pärija nimetamist.Legaatidele võis olla jäetud kogu pärand ja pärijale paljas nimetus. Seadus lex Falcidia- pärijale pidi jääma vabaks vähemalt neljandik pärandist Universaalne fideikomiss-teatud isikule ei määratud osa pärandist,vaid kogu pärand. Fitusiaar-fidutsiaar-pärija ja vastutas ka pärandaja võlgade eest.
o Legatum per damnationem- pärijal kohustus täita see, mis oli legaadi objektiks o Legatum sinendi modo- kohustus pärija lubama mitte takistada legataaril legeeritud asja võtmist o Legatum per praeceptionem- ühe või kolmanda isiku kasuks Fideikomissid- tekkisid surnud isiku mitmesugustest mitteformaalsetest suulistest või kirjalikest sooviavaldustest pärijale. Erinevalt legaatidest võidi fideikomisse panna mitte üksnes testamendijärgsetele pärijatele, vaid ka seadusjärgsetele. Tavaliselt koostati fideikomissid erilise kirja kujul pärija nimele. Justinianuse ajal ühendati 15 legaadid ja fideikomissid. Eriliseks fideikomissi liigiks oli universaalne fideikomiss, millega määrati isikule kogu pärand. 16
ja Tubero arvavad, et legaadina on jäetud kõik see, mis perekonnapea endast (nende asjade hulgast) maha jättis. Labeo kiidab selle otsuse heaks ja see on õige.) Testamendi liikide ja seadusejärgse pärimise kohta loe Ilus, 10 ptk. Peale testamendi on pärandajal võimalik teha ka teistsuguseid varalisi korraldusi, mis puudutavad üksikuid esemeid, teatud rahasummasid jne. Rooma õiguses eristati kahte liiki üksikõigusjärglust: legaate, mille üle andmine oli kohustuslik ja fideikomisse, mis algselt olid pärijale juriidiliselt mittekohustuslikud, kuid printsipaadi perioodi algusest hoolitsesid preetorid selle eest, et fideikomisse täidetaks. Legatum itaque est donatio quaedam a defuncto relicta (Inst 2, 20, 1 – legaat on teatud kink, mis on surnu poolt (legaadina) jäetud). Sõna „fideikomiss” teket seletatakse väljendiga fidei alicuius committere”mis tähendab „kellegi teise truudust usaldama” ja oli algselt moraalne kohustus
sooritada mingi samme või anda kellelegi midagi.Need polnud pärijale kohustuslikud, kuid hiljem imperaatorid nõudsid, et need ka täidetakse. Dideikomisse võidi panna mitte ainult testamendijärgsetele pärijatele vaid ka seadusjärgsetele. Tavaliselt koostati fideikomissid erilise kirja kujul pärija nimele. Võidi luua ka testamendis lisa. Klassikalise õiguse perioodil hakkas kaduma vahe legaatide ja fideikomisside vahel. Vähendati legaatide formaalsust,kitsendati fideikomisse sisuliselt. Justinianuse ajal need ühendati. Koditsill-Seda võidi teha kirjalikult/suuliselt 5 tunnistaja juuresolekul.Pole pärija nimetamist.Legaatidele võis olla jäetud kogu pärand ja pärijale paljas nimetus. Seadus lex Falcidia- pärijale pidi jääma vabaks vähemalt neljandik pärandist Universaalne fideikomiss-teatud isikule ei määratud osa pärandist,vaid kogu pärand. Fitusiaar-fidutsiaar-pärija ja vastutas ka pärandaja võlgade eest.
annaabi.ee 
