kvaliteet, meetodite võimalik ühendamine, teiste uurijate toetus uuringu hindamisel, uurija subjektiivsuse kirjeldamine ning uurija vastutustundlikus. Kokkuvõtteks võib ütelda, et fenomenoloogiline uuring põhineb tunnetel ja emotsioonidel. Fenomenoloogia ei aja taga teooriat ega tunnet kindlatele faktidele vaid inimesele kui indiviidile. Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimust. Seal hulgas filosoofiasuunda, mida nimetatakse ka fenomenoloogiliseks filosoofiaks. Sellise uuringu eeliseks on uuringu küllaltki lai kasutusvõimalus ning piiramatu isikute arv, kelle panust saab uuringus kasutada. Uuringu puuduseks on fakt, et ta uurib seda, millisena asjad näivad ja mitte seda, millised nad tegelikult on. Võib aga öelda, et kui uurija kasutab fenomenoloogilise uurimuse puhul võimalikult läbipaistvat uurijaprofiili ja juhindub kvaliteedi kriteeriumitest, siis on tegemist hea meetodiga
peegeldab õigesti tegelikkust. 32. Uuspositivism Kesksel kohal on siin teaduskeele ja verifitseerimise probleemid. Teaduskeel peaks koosnema lause aatomitest (“ See on…” lausetest) , millest moodustatakse siis keerulisemaid lause molekule. 33. Fenomenoloogia Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimist (sealhulgas filosoofiasuunda, mida nimetatakse ka fenomenoloogiliseks filosoofiaks). See sõna tähistab eri käsitlustes üsna erinevaid filosoofilise uurimise viise või filosoofilisi distsipliine. 34. Falsifikatsioon - VÕLTSIMINE 35. Verifikatsioon- KONTROLLIMINE 36. Positivism Positivism (ld positivus – tegelikult antud, tõeline, tegelikkusel põhinev) on filosoofia suund, mis tekkis Prantsusmaal 19. sajandi 30.-ndatel ning levis hiljem Inglismaale ja teistesse Euroopa maadesse. Positivismi rajas prantsuse filosoof Auguste Comte (1798-1857)
uuringu eri etappides ainest reflekteerinud, analüüsinud ja sellest kirjutanud); uurija vastutustundlikkus (süstemaatiline tegevus kõigis uurimistetapppides ja selge ülevaate andmine sellest uurimisaruandes). 9 KOKKUVÕTE Fenomenoloogia all mõistetakse filosoofias fenomenidele suunatud filosoofilist uurimimust sh filosoofiasuunda, mida nimetatakse ka fenomenoloogiliseks filosoofiaks. See sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena. Sellise uuringu eeliseks on uuringu küllaltki lai kasutusvõimalus ning piiramatu isikute arv, kelle panust saab uuringus kasutada. Uuringu puuduseks on fakt, et ta uurib seda, millisena asjad näivad ja mitte seda, millised nad tegelikult on.
Füüsika tegeleb mudelitega põhjusel, et loodusnähtuse kõigi omaduste samaaegne arvestamine on liiga keerukas ja sageli ka mittevajalik. Loodusnähtuse kirjeldus annab omavahelises loogilises seoses ning vastavat terminoloogiat (füüsikalisi suurusi ja mõõtühikuid kasutades) edasi antud nähtuse iseloomulikke jooni (vastab küsimusele kuidas?). Kirjeldavat teooriat (käsitlust) nimetatakse fenomenoloogiliseks (nähtus ehk fenomen). Loodusnähtuse selgitus annab edasi selle nähtuse tulenemise üldisemast või sügavamal struktuuritasemel kehtivast seaduspärasusest (vastab küsimusele miks?, asetab selle nähtuse "oma kohale"). Võimes anda loodusnähtustele pädevaid selgitusi avaldub füüsika heuristiline (avastuslik) väärtus. Selgitus on enamasti viide põhjuslikule seosele. Vaadeldava nähtuse algpõhjust otsivat käsitlust nimetatakse analüütiliseks (kr.k
aspektid, milles objekt erineb teistest omataolistest. Füüsika tegeleb mudelitega põhjusel, et loodusnähtuse kõigi omaduste samaaegne arvestamine on liiga keerukas ja sageli ka mittevajalik. Loodusnähtuse kirjeldus annab omavahelises loogilises seoses ning vastavat terminoloogiat (füüsikalisi suurusi ja mõõtühikuid kasutades) edasi antud nähtuse iseloomulikke jooni (vastab küsimusele kuidas?). Kirjeldavat teooriat (käsitlust) nimetatakse fenomenoloogiliseks (nähtus ehk fenomen). Loodusnähtuse selgitus annab edasi selle nähtuse tulenemise üldisemast või sügavamal struktuuritasemel kehtivast seaduspärasusest (vastab küsimusele miks?, asetab selle nähtuse “oma kohale”). Võimes anda loodusnähtustele pädevaid selgitusi avaldub füüsika heuristiline (avastuslik) väärtus. Selgitus on enamasti viide põhjuslikule seosele. Vaadeldava nähtuse algpõhjust otsivat käsitlust nimetatakse
liikumispuuetega inimeste kojas. Andmekogumismeetodina kasutati poolstruktueeritud intervjuud. Teatud standardiseeritus on vajalik selleks, et vestlus intervjueeritavaga alguse 35 saaks. Vestluse käigus näeb küsitleja, milliseid uurimuse seisukohalt väärtuslikke andmeid ilmneb ja milliseid võiks veel täiendavalt küsida ning registreerida. Poolstruktueeritud intervjuu nõuab intervjueeritavalt suurt loovust ning väga head sotsiaalse situatsiooni taju. See sobib kõige enam fenomenoloogiliseks uurimuseks. (Õpilasuurimuste juhendamine, 2009) Intervjuu alguses tutvustas uurija ennast ja oma uurimustöö sisu. Teises osas viidi läbi intervjuu. Intervjueeritavatele esitati samalaadsed küsimused, mille koostas töö autor. Osad küsimused koorusid välja intervjuu läbiviimisel. Üks intervjueeritav oli naine, kes hooldab ratastoolis liikuvat meest. Paaris intervjueeritavad olid ratastoolis liiklevad meesterahvad ja süvaintervjueeritav oli samuti ratastoolis liiklev mees
Üksikjäreldusteni jõutakse, rakendades üldseadust antud erijuhul. Aksioomide tõesust kinnitab teooria üksikjärelduste kooskõla katsefaktidega. 2 Loodusnähtuse kirjeldus annab omavahelises loogilises seoses ning vastavat terminoloogiat (füüsikalisi suurusi ja mõõtühikuid kasutades) edasi antud nähtuse iseloomulikke jooni (vastab küsimusele kuidas?). Kirjeldavat teooriat (käsitlust) nimetatakse fenomenoloogiliseks (nähtus ehk fenomen). Loodusnähtuse selgitus annab edasi selle nähtuse tulenemise üldisemast või sügavamal struktuuritasemel kehtivast seaduspärasusest (vastab küsimusele miks?, asetab selle nähtuse "oma kohale"). Võimes anda loodusnähtustele pädevaid selgitusi avaldub füüsika heuristiline (avastuslik) väärtus. Loodusnähtuse ennustamine on väide selle nähtuse toimumise kohta tulevikus või mingis teises kohas.
tuletatakse loogiliselt kõik teised väited. Üksikjäreldusteni jõutakse, rakendades üldseadust antud erijuhul. Aksioomide tõesust kinnitab teooria üksikjärelduste kooskõla katsefaktidega. Loodusnähtuse kirjeldus annab omavahelises loogilises seoses ning vastavat terminoloogiat (füüsikalisi suurusi ja mõõtühikuid kasutades) edasi antud nähtuse iseloomulikke jooni (vastab küsimusele kuidas?). Kirjeldavat teooriat (käsitlust) nimetatakse fenomenoloogiliseks (nähtus ehk fenomen). Loodusnähtuse selgitus annab edasi selle nähtuse tulenemise üldisemast või sügavamal struktuuritasemel kehtivast seaduspärasusest (vastab küsimusele miks?, asetab selle nähtuse "oma kohale"). Võimes anda loodusnähtustele pädevaid selgitusi avaldub füüsika heuristiline (avastuslik) väärtus. Selgitus on enamasti viide põhjuslikule seosele. Vaadeldava nähtuse algpõhjust otsivat käsitlust nimetatakse analüütiliseks (kr.k
tuletatakse loogiliselt kõik teised väited. Üksikjäreldusteni jõutakse, rakendades üldseadust antud erijuhul. Aksioomide tõesust kinnitab teooria üksikjärelduste kooskõla katsefaktidega. Loodusnähtuse kirjeldus annab omavahelises loogilises seoses ning vastavat terminoloogiat (füüsikalisi suurusi ja mõõtühikuid kasutades) edasi antud nähtuse iseloomulikke jooni (vastab küsimusele kuidas?). Kirjeldavat teooriat (käsitlust) nimetatakse fenomenoloogiliseks (nähtus ehk fenomen). Loodusnähtuse selgitus annab edasi selle nähtuse tulenemise üldisemast või sügavamal struktuuritasemel kehtivast seaduspärasusest (vastab küsimusele miks?, asetab selle nähtuse "oma kohale"). Võimes anda loodusnähtustele pädevaid selgitusi avaldub füüsika heuristiline (avastuslik) väärtus. Selgitus on enamasti viide põhjuslikule seosele. Vaadeldava nähtuse algpõhjust otsivat käsitlust nimetatakse analüütiliseks (kr.k
annaabi.ee 
