on ka imetajate rekord). Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks. Toitumine Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid. Kukkursipelgakaru (Myrmecobius fasciatus) toitub sipelgatest ja termiitidest. Ta lõhub pikkade teravate küünistega nende pesi ning limpsib sealt oma pika kleepuva keele abil putukaid. Uruelanikud arupoega meenutavad vombatid kaevavad oma tugevate käppadega kuni 30m pikkusi urgusid, kus nad päeva ajal end varjavad. Suvel on urus jahe, talvel aga soojem kui väljas. Mõned rottkängurud elavad urgudes seltsingutena. Kukruga kiskjad Enamik lihatoidulisi kukkurloomi kuulub kukkurkärplaste sugukonda, kes asustab
tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticula taimede õitel kuldpõrnikas Cetonia aurata ja karuspõrnikas Trichius fasciatus. Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis ja maipõrnikas Melolontha hippocastani. Nahanäklased on väikesed (2-9 mm), sageli kirjud mardikad. Pikakarvalised vastsed toituvad kuivast loomsest ainest (kondid, karvad, nahk, sarvaine, kuivanud putukad). Sageli elavad linnupesades. Osa liike on muutunud laokahjuriteks. Tavalised on paljud liigid, näiteks pesanäkk Anthrenus scrophulariae harilik nahanäkk Dermestes lardarius, kasukanäkk Attagenus pellio jne
hõbekajakas. Loeng: Veekogude loomastik 86. Bentaali ja pelagiaali, bentose ja planktoni mõisted; näiteid bentose ja planktoni loomadest Pelagiaal- avavesi; bentaal- põhjavesi; bentos- põhjaloomastik. Näited: (plankton) keriloom (Brachionus mülleri), vesikirbuline (Daphnia longispina), aerjalgne, sõudikuline (Cyclops strenuus). Bentos: Chironomus plumosus , Potamothrix moldaviensis , Euglesa sp., Hydracarina , Caenis horaria , Limnephilus sp. , Gmelinoides fasciatus . 87. Zooplankton, nekton, neuston: mõisteid, näiteid Eesti vetest Zooplankton on pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad. Nekton- suuremad ja aktiivselt ujuvad pelagiaali väikeloomad; näited: pms-lt kalad, aga ka konnad, vesilikud jt. Neuston- veepinnal tegutsevad loomad; näited: pms-lt putukad, nt kukrikud ja liuskurlased. 88. Zooplanktoni põhilised süstemaatilised rühmad Eesti järvedes, nende lühike võrdlus, näiteid
lameljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud või konud. Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticola, taimede õitel kuldpõrnikas Cetonia aurata ja karuspõrnikas Trichius fasciatus. Siia sugukonda kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis, maipõrnikas Melolontha melolontha. Sugukond villimardiklased Meloidae. Keskmised kuni suured (8-30 mm), omapärase välimusega lühikeste kattetiibadega sinised või mustad, loiult liikuvad, peamiselt maikuus esinevad mardikad. Emased pikemad ja suuremad kui isased. Lõunapoolsetel aladel ka palju teistsuguse kujuga liike. Taimtoidulised. Mardikate veri on mürgine ja tekitab nahale sattudes ville
annaabi.ee 
