järsk, seotud autonoomse närvisüsteemi aktiivsuse füsioloogiliste tunnustega nagu tahhükardia, tahhüpnoe ja kehatemperatuuri tõus. Äge valu on leevendatav analgeetikumide kasutamisega ja vigastatud kudede raviga. Kroonilise valu puhul ei ole alati ilmset seost ärrituse perifeerse allika ja tegeliku valu vahel. Kroonilise valu hoog on sageli halvasti piiritletud ja puudub autonoomse närvisüsteemi vastus. Krooniline valu ei allu sageli valu põhjusele suunatud farmakoloogilisele ravile. Krooniline valu põhjustab unehäireid ja isu vähenemist või kadumist, mis viivad organismi kurtumiseni. Üheks kroonilise valu alaliigiks on neuropaatiline valu. Seda põhjustavad neuroloogilised haigused, mis haaravad valu aferentseid teid ning ei ole seotud perifeerse koekahjustusega. Onkoloogilist valu iseloomustab samuti nagu ägedat valugi hästi piiritletud valusööst. Teda on õigem liigitada ägeda taastuva valuna. Organismi kurtumine on veelgi
Et organismi on tähtsate hormoonide produtseerimisel kaua kunstlikult ergutatud, on see vähendanud organismi enda võimet neid toota ning hormoonide tasakaalu normaliseerimiseks võib kuluda palju aega. Psüühilistest võõrutusprobleemidest tuleks nimetada depressiooni, osavõtmatust ja ärrituvust. Sportliku võimeteproovi põhimõtteks on ja peab jääma ausa võistluse idee. Seda rõhutab ka olümpiamängudel antav vanne. Dopingu kasutamisel ei kuulu tulemused enam sportlastele, vaid farmakoloogilisele abile. Pealegi pole viimased kõigile sportlastele võrdselt kättesaadavad. Hollandi dopingu ja narkoloogia instituudi professor Jacques van Rossuna on öelnud:«Kui inimesed kord tahavad näha kõrgeid tulemusi ja spordisangareid ning kui sport sarnaneb sõjale, siis on katsed selle puhastamiseks ebareaalsed. Dopingukontrolli polekski vaja, kui olümpiaideaalid poleks spordis peamised...» Mitmed spordialad on võtnud käsile enesepuhastuse. Suusatamine, kergejõustik, jalgrattasport
(tegelikult sai Paldrocki nn söehappelume meetodiga siiski vaid haiguse arengut pidurdada). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, vaatamata sellele, et tema teaduslik tähtsus oli Eestisse tulles juba loojuma hakanud kirurgilise neuroloogia kõrghetk oli üha enam ruumi andmas farmakoloogilisele lähenemisele ning Puusepa enda panus on eesti arstiteadusesse oluline pigem kliinilise poole pealt (lisaks sellistele omal ajal tuntud kirurgidele, nagu R. Wanach ja J. Blumberg). Prof. Puusepp oli aga vajalik organisaator ning eesmineja, seda mitte ainult Eesti oludes, vaid ka rahvusvaheliselt. Mainitagu tema initsiatiivil ilmuma hakanud ajakirja "Folia Neuropathologica Estoniana" (alates 1929 "F. Neurochirurgica Estoniana"), aga ka mitmeid
mõnuaineteks tunnistanud (nt alkohol Euroopas, nikotiin terves maailmas), mõistes samas teiste kasutamise kindlalt hukka. Farmakoloogiliselt ei ole seaduslikke ja ebaseaduslikke aineid alati võimalik üheselt ohutu või ohtliku toimega aineteks klassifitseerida.Uimastite tarvitamise problemaatikat saab vaadelda erinevatest aspektidest: nagu suurema osa ravimitegi puhul, võivad ette tulla ägedad mürgistused ning haiguspilt vastab tarbitud aine farmakoloogilisele toimele. Mõnuainete teatud sagedusega tarbimine tekitab enamasti sõltuvuse. Sõltuvus võib olla kas kehaline (füüsiline) või psüühiline. Kehalist sõltuvust iseloomustavad võõrutusnähud, mis tekivad mõnuaine sisalduse vähenedes veres. Need on higistamine, värinad, vererõhu langus, südame pekslemine, soolespasmid, oksendamine, kõhulahtisus, krambihood, valud, unetus, hallutsinatsioonid. See, kui tugevad võõrutusnähud on, sõltub manustatud ainest.
annaabi.ee 
