Ideoloogia on indiviidi imaginaarne suhe tegelikkusse, mille loob Ideoloogiline riigiaparaat. Siiski eristab Althusser ideoloogiast teadust (marksismi), mis ideoloogia toimimise läbi näeb. Samasugust teaduse ja ideoloogia eristust peab oluliseks hulk 20. sajandi mõtlejaid. Karl Mannheim eristas ideoloogiat ja utoopiat. Selle mõjul Hannah Arendt rääkis, et ideoloogiad on huvitatud ajaloo totaalsest paikapanekust, poliitika aga asjast. Karl Popperi järgi teadus allub falsifitseerimisele, ideoloogiad (Platon, Hegel, Marx, Freud) mitte. 20. saj. teisel poolel hakatakse tähelepanu juhtima teaduse ja ideoloogia eristamatusele ja sellele, et ei ole ideoloogiavaba teadmist. Strukturalismist ja lingvistikast välja kasvanud diskursuseanalüüsi ja sotsiolingvistiliste meetodite pooldajate jaoks ei ole enam puhast tõde või reaalsust. Valgustusele oli ideoloogia reaalsuse ekslik tajumine, mille olid põhjustanud patoloogilised huvid – võimutahe või hirm loodusjõudude ees
meil oleks varem mingi aluspõhi ja eesmärk, mida täpsemalt uurida. Kuid need argumendid ei anna siiski veel võimalust induktivismi täielikuks kummutamiseks. Ühed, kes on induktivismi kritiseerinud, on falsifikatsionistid. Nende järgi areneb teadus läbi varasemate teooriate ümberlükkamisega uute vaatlus- ja eksperimenditulemuste abiga. Seega hea teooria käsitleb maailma laiahaardeliselt, et seda saaks falsifitseerida, kuid samas peaks see alati suutma falsifitseerimisele vastu seista. Nii toimub teaduses pidev protsess ning teooriad uuenevad, mis on ainult positiivne. Kuid ka falsifikatsioonil on piirid teooriate lõplik falsifitseerimine ei ole võimalik ning täiuslikkuseni need ei jõua. Falsifikatsionismi arendas edasi Imre Lakatos, kes vaatas teooriaid kui struktuure. Ta väitis oma teoorias uurimisprogrammide kohta, et teaduslikel teadmistel peaks olema ,,kõva tuum" ehk baastingimused, kuhu kuuluvad üldised teoreetilised hüpoteesid
tegelikult toimub, välistades selle, mis seal võiks (loogiliselt) toimuda, tegelikult aga ei toimi. Mõned seadused, mis vastavad falsifitseeritavuse kriteerumile (71- 73). 3.Falsifiteeritavuse aste. Selgus ja täpsus (73-77). hea teaduslik teooria on falsifitseeritav just seetõttu, et ta väited maailma kohta on kindlapiirilised. Marsi näide, et: esitada maailma kohta eriti laiahaardelisi väiteid, olleks ise eriti hästi falsifikatsioonile allutatav, ning ise suudaks falsifitseerimisele alati ja igas olukorras vastu seista (73). Potentsiaalne falsifitseerija (74). Falsifikatsioonile hästi allutatuid teooriaid tuleb eelistada neile, mille suhtes on falsifikatsiooni raskem rakendada – tingimusel, et neid tegelikult falsifitseerida ei suudeta. Me õpime vigadest. Teadus edeneb katse ja eksituse varal. Et loogiline situatsioon teeb universaalsete teooriate ja seaduste tuletamise vaatlusotsustustest võimatuks, nende vääruse deduktsioon aga võimalikuks, saavad
Ideoloogia on indiviidi imaginaarne suhe tegelikkusse, mille loob Ideoloogiline riigiaparaat. Siiski eristab Althusser ideoloogiast teadust (marksismi), mis ideoloogia toimimise läbi näeb. Samasugust teaduse ja ideoloogia eristust peab oluliseks hulk 20. sajandi mõtlejaid. Karl Mannheim eristas ideoloogiat ja utoopiat. Selle mõjul Hannah Arendt rääkis, et ideoloogiad on huvitatud ajaloo totaalsest paikapanekust, poliitika aga asjast. Karl Popperi järgi teadus allub falsifitseerimisele, ideoloogiad (Platon, Hegel, Marx, Freud) mitte. 20. saj. teisel poolel hakatakse tähelepanu juhtima teaduse ja ideoloogia eristamatusele ja sellele, et ei ole ideoloogiavaba teadmist. Strukturalismist ja lingvistikast välja kasvanud diskursuseanalüüsi ja sotsiolingvistiliste meetodite pooldajate jaoks ei ole enam puhast tõde või reaalsust. Valgustusele oli ideoloogia reaalsuse ekslik tajumine, mille olid põhjustanud patoloogilised huvid võimutahe või hirm loodusjõudude ees
annaabi.ee 
