, , , . . 3)asulaid,territoriaalüksusi: 3) saari,rannikut,veekogusid: , ,, - , , , , , 4) hooneid ja ruume: 4) tänavaid ja väljakuid: , , , , , 5) ameti-ja õppeasutusi: 5) õppeasutuse fakulteeti,kursust: , , , 6) (kooli)klasse ja (spordi)sektsioone: 6) koolitunde ja üritusi: , , , , , , NB! , , 7) tööasutusi: , , , , , , , NB! , ,
Meister sai selleks loa ning Hans võis viibida lahkamise juures. Osava käega eraldas kirurg ühe organi teise järel ja hoidis seda kõigile nähtavaks. V Peale lahkamist müüs Hans kehaosi Kosmale, kes neist ravimeid tegi. Samuti tunnistas ta doktor Matthiasele üles, et laiba oli ta varastanud ja et kogemata kurjategija asemel, oli ta toonud kuriteo ohvri. Samuti palus ta doktorilt soovituskirja, et ta pääseks õppima arstikunsti fakulteeti. Seejärel lasi doktor Hansul lugeda ladinakeelset teksti ja ise imestades, kuidas vaese sepa poeg oskab ladina keelt. Hans mõtles kähku välja ja ütles, et rändmunk õpetas, sest ei saanud ta rääkida Rabi Esrast. Doktor lasi Hansul veel kirjutada oma nimi paberile hans kirjutas Johannes Faber ( ladina keeles ). Pärast seda kirjutas ka doktor sinna alla ja saatis rektori jutule. Kuid Hans sai aru, et doktor oli tahtnud temaga ainult nalja
osavõtuga. Tema seisukohavõtud muutsid ta reaktsioonilise Friedrich Wilhelm II reziimile sama ebausaldatavaks kui ta arvamusavaldused religiooni kohta. Kui Kant kuulis Vabariigi väljakuulutamisest, rääkis ta pisarad silmis oma sõpradele: "Nüüd võin ma öelda nagu Siimeon: "Issand , nüüd sa lased oma sulasel rahus minna, pärast seda kui ma seda õnnistuse /pääste/ päeva olen näinud." Veel kümme aastat hiljem, oma "Fakulteeti sõjas" käsitleb Kant küsimust: "Kas inimsugu on pidevalt edasi liikumas paremuse poole?" revolutsiooni kui " meie aja antust, mis tõestab inimsoo moraalset tendentsi". Revolutsiooni kohutavad kuriteod ei muutnud tema positiivset hoiakut: "Vaimselt rikka rahva revolutsioon, mida me oma päevil oleme näinud toimumas, võib õnnestuda või läbikukkuda; ta võib viletsuse ja kuritegudega olla
Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»* «Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.» «Musnier, me pistame su raamatud põlema.» «Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks.» «Musnier, me mudime su naist.» «Seda paksu Oudarde'i-mamslit.» «Kes nõnda priske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk.» «Käige kus kurat!» urises meister Andry Musnier.