Selgus aga, et faagide viimisel haige organismi asub neid tõrjuma organismi immuunsüsteem. Geneetikud avastasid bakteriofaagid kui uurimisobjekti 30-ndate aastate algul. Bakteriofaagide uurimine oli perspektiivikas eeskätt nende lihtsuse tõttu ja võimaldas täpsemalt defineerida geenide olemust. Bakteriofaagi elutsükkel. Vastavalt faagide paljunemisstrateegiale jaotatakse nad virulentseteks ja mõõdukateks faagideks. Virulentsed faagid (näit. T4) põhjustavad alati pärast faagipartiklite taastootmist peremeesraku surma. Sellist elutsüklit nimetatakse lüütiliseks tsükliks. Mõõdukad faagid (näit. faag lambda) võivad aga pärast bakteriraku nakatamist valida kas lüütilise tsükli või lülituda bakteri kromosoomi, replitseeruda kromosoomi koostisosana ja püsida seal, ilma et faagi paljundamisega seotud geenid avalduksid, paljude rakupõlvkondade vältel. Sellist kromosoomi integreerunud faagi nimetatakse profaagiks ja tema paljunemisstrateegiat lüsogeenseks
Hiline infektsioonistaadium – avalduvad hilised geenid 1) Kapsiidivalkude ja faagi DNA-d protsessivate valkude süntees 2) Faagipartiklite assambleerimine 3) Faagi poolt kodeeritud lüsotsüüm lõhub rakuseina Bakteriofaag T4 assambleerimine Kapsiidi komponentide assambleerimisrajad on üksteisest
koodon ja temale järgneva geeni initsiaatorkoodon asuvad kõrvuti või kattuvalt. Sel juhul ei dissotseeru ribosoomid pärast stop koodonit mRNA-lt, vaid difundeeruvad külgneva geeni initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on kontrollitud R-valkude endi poolt. Sellise autoregulatsiooni puhul seondub üks reguleeritava operoni poolt kodeeritud R-valkudest vastava polütsistroonse mRNA spetsiifilisele järjestusele, mis külgneb RBS-iga ja sisaldab initsiaatorkoodonit AUG. See spetsiifiline järjestus sarnaneb rRNA järjestusele, kuhu
Peptidoglükaani hüdrolaasid (mureiini hüdrolaasid) vahendavad lüütilist aktiivsust G(+) bakterites vastuseks keskkonnast tulnud signaalidele. 3. hingamisahela blokeerimine, mis toimub biofilmi moodustumise ajal, mille tulemusena vabaneb keskkonda eDNA (ekstratsellulaarne DNA), mikrokoloonia teke ja rakkude levimine biofilmist Bakteritepopulatsioonis üksikute bakterite lüüsi tähtsuse üle on pead murtud palju. Tavaliselt on peetud seda oluliseks faagipartiklite vabastamiseks ning faagide levimiseks. Tavaliselt ei peeta bakterite lüüsi kasulikuks bakteritele endile, sest paljudel juhtudel on bakterite lüüs seotud nn isekate DNA-dega või faagidega, DNA-elementidega, mis pole bakteri enda päritolu, või kemikaalidega nagu antibiootikumid ja teised biotsiidsed ained. Tekib küsimus, miks bakter peaks ise ennast lüüsima? Üksikorganismi seisukohalt on programmeeritud surm fataalne ning ei anna üksikule bakterile
initsiaatorkoodonini ning alustavad järgmise polüpeptiidi sünteesi. Selline mehhanism võimaldab erinevate valkude sünteesi täpsemalt koordineerida. Sel viisil (protsessi inglisekeelne nimetus on "translational coupling", maakeeles sobib vast termin "translatsiooni sidumine") on sünteesitud näiteks faag lambda hiliste geenide poolt kodeeritud kapsiidivalgud, mida on vaja kindlal ajal kindlas hulgas ja vahekorras faagipartiklite assambleerimisel. Juhul, kui RBS on blokeeritud kas teda sisaldava mRNA järjestuse paardumise tõttu antisens RNA-ga või on RBS-i maskeeriv sekundaarstruktuur moodustunud mRNA enda järjestuse baasil, on translatsiooni initsiatsioon pärsitud. Translatsiooni initsiatsioonisaiti võib olla seondunud ka spetsiifiline repressorvalk. Ribosoomivalkude operonide translatsiooni regulatsioon Ribosoomivalkude (R-valgud) geenid rps ja rpl asuvad mitmes operonis ning nende süntees on kontrollitud
annaabi.ee 
