Sisuliselt Mendeli eelkäija. Wolff kaasaegse epigeneesiteooria rajaja. Lamarck - tänapäevase evolutsiooniõpetuse alused. Leiab, et elu on tekkinud looduslikult isetekke teel ning edasi arenenud üha uuteks organismideks. Eeldas, et eluvormid läbi ajaloo muutuvad, selle aluseks omakorda liikide-sisene varieeruvus. Viimane põhjustatud keskkonnast ja elutingimustest. Lamarck eeldas, et elu jooksul omandatu on pärandatav. Lamarck jõuab arenemispuu juurde. Goethe teostas uurimusi evolutsiooniteeoria suunas. Maa ajalugu on järkjärguliste muutuste rida (mitte katastroofide), pani tähele eri organite ja organismide vahel ühtsust ning arenguloolist loogikat (õis kujunenud lehtedest, kolju selgroost jne). Charles Darwin - Liikide teke. Töös kaks aspekti: põlvnemisõpetus ja loodusliku valiku õpetus. Käsitleb nii muutumist kui valikut, paneb senise teadmise kokku, leiab, et valik põhineb kahel põhiomadusel - muutlikkus ja pärilikkus
19. sajandil hakkas arenema veel erinevaid sotsioloogilisi suundi. Sotsiaaldarvinism seondub loodusteadustega. Keskendutakse Darwini seisukohtadele. Selle suuna keskseks uurimisobjektiks on seosed elusa ja eluta looduse vahel ja paralleelide otsimine ühiskonna ja bioloogilise organismi vahel. Tuntud esindaja on Inglise sotsioloog Herbert Spencer (1820-1903) sotsiaaldarvinism rajanes Darwini teosele ,,Evolutsiooniteeoria"; Inglise majandusteadlase Malthus´i teosele ,,Liikidevaheline võitlus ehk olelusvõitlus" ja Benthami maailmavaatelisele seisukohale utilitarismile (kõikides käsitlustes keskendutakse kasulikkuse printsiibile). Spenceri ühsikonnakäsitlus Comte arvas, et ühsikonna liikumapanemiseks on vaja jõude, mis on ühiskonnas olema. Spenceri arvates ühiskonnad liiguvad madalamatelt astmetelt kõrgemale ja keerukamatele vormidele. Liikumapanevaks jõuks on kontsentratsioon ja differentseerumine
geneetikute ja evolutsionistide) ühistööna arendati välja populatsioonigeneetika, populatsioonide geneetilise tasakaalu ja dünaamika seaduspärasused, mis võimaldasid hakata kvantitatiivselt hindama evolutsioonitegurite toimet populatsioonidele. Nende seaduspärasuste alusel sai ühendada mendelliku geneetika darvinliku evolutsiooniteeoriaga ja tekkis geneetiliselt mõtestatud evolutsiooniteooria -- sünteetiline evolutsiooniteeoria. Väga oluliste tulemustega oli populatsioonigeneetika seaduspärasuste ja meetodite rakendamine ka looma- ja taimearetusele. 66 Geenide ja genotüüpide sageduse arvutamine populatsioonides. PG opereerib mõlema mõistega ja seetõttu on neid vaja ka selgesti eristada. Olgu meil mingi populatsiooni mingis lookuses alleelid A ja a. Ühe lookuse kaks alleeli saavad populatsioonis moodustada kolm geotüüpi: AA. Aa ja aa.
hüpoteetiline kehamahl, mis läbides kogu keha, kontsentreeruks suguorganeis). Suuremaid muudatusi evolutsioonis esinevaid üleminekuid, seltside teket jne seletas Lamarck vitalistlikult-teleoloogiliselt. Lamarck jõuab konkreetselt ka nn arenemispuu juurde. Lamarcki õpetus andis hoogu juurde hügieenile. Tekkis ka nähtus nimega psühholamarkism, mis rõhutab tahte tähtsust, samuti olid siin mõjud kehakultuuri arengusse. Johann Wolfgang v. Goethe (1749-1832) toetas uurimusi evolutsiooniteeoria tekke suunas. Leidis, et maakera ajalugu on järkjärguliste muutuste rida (mitte katastroofide vt Cuvier), pani tähele eri organite ja eri organismide vahel organite ühtsust ning arenguloolist loogikat (õis kujunenud lehtedest, kolju selgroost jne). Georges Cuvier (1769-1832) evolutsiooniteooria vastane, räägib neljast organisatsioonitüübist (selgroogsed, lülijalgsed, limused, kiiresed). Katastroofideteooria. Etienne St
annaabi.ee 
