pikkasid ahelikke, mis koosnesid lihtsatest ja kergetest põhjendustest. Siit tuleb järeldus, et kõik inimlikku tunnetusse kuuluda võivad asjad on isekeskis samasuguses järgnevuses. Kui seejuures kasutada eeltoodud reegleid siis ei või olla nii kättesaamatuid teadmisi, milledeni lõpuks välja ei jõutaks, ega nii peidetuid, mida ei avastataks. Oma eeskujuks võtab Descartes matemaatikud, kuna just nemad olid need, kes suutsid leida teadustes mõned tõestused ehk mõned kindlad ja evidentsed põhjendid. Kui ma mõtlen sellele kuidas lahendadakse geomeetrias hulknurga pindala siis mõistan hästi kuidas hoitakse kinni tarvilikust korrast. Üksteisele järgnevuse kord on tähtis kuna lõpptulemus (hulknurga pindala) on nö kõrgemail astmel. Selle astmeni jõudmiseks tuleb alustada kõige lihtsamaist ning saavutada järgnev aste eelmiste astmete põhjal tuletades. Deduktiivne meetod liigub üldiselt tuntud faktidelt konkreetsetele järeldusteni ehk liikumine on üldiselt üksikutele
Selles raamatus on matemaatiline teadmine esitatud aksiomaatilisel kujul. Esituse aluseks on fundamentaalsed definitsioonid, järgneb rida aksioome ja postulaate, ning seejärel tuletatakse nendest definitsioonidest, aksioomidest ja postulaatidest geomeetria ja aritmeetika teoreemid. Teoreetiline refleksioon selle teose üle oli ammusest ajast juurelnud aksioomide loomuse üle. On need sellised laused, mille tõestust pole veel leitud? Või on nad laused, mis on iseendast evidentsed ja sellisena ei vaja tõestamist? Leibniz, kelle matemaatika-käsitlusega Kant eelkõige polemiseerib, oli veendunud selles, et kõik matemaatilised väited peavad olema tõestatud. See tähendab seda, et kõik matemaatilised laused pidid olema tuletatavad fundamentaalsetest definitsioonidest vastuolu lubamatuse seaduse alusel. Kanti terminoloogias tuleks matemaatilisi väiteid nende leibnizlikus käsituses seega nimetada analüütilisteks
on konkreetsel juhul tegemist, tuleb tuvastada tõlgendamise teel. Kõigi ja igaühe õigused võib ära tunda eelkõige formuleeringute "igaüks", "kõik" või "keegi" järgi. Sääraseid formuleeringuid sisaldavad põhiseaduse §-d 12, 13 lg 1 lause 1 ja lg 2, 15 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 28 lg 1, 29 lg 2, 32, 35, 37, 40, 41, 43, 44 lg 1, 45, 46, 47, 48 lg 1 lause 1, 49 ja 51. Kõik loetletud põhiõigused on kõigi ja igaühe õigused. See loetelu hõlmab siiski ainult evidentsed juhud ega ole ammendav. Kodanikuõiguste peamiseks tunnuseks on termin "Eesti kodanik". Neid termineid on kasutatud põhiseaduse §-des 30, 36 lg 1 ja 2, 42, 48 lg 1 lause 2 ja 54 lg 2. Väljaspool põhiseaduse teist peatükki on peamisteks kodanikuõigusteks põhiseaduse §-d 57 lg 1 ja 60 lg 2. Ka see loetelu koosneb evidentsetest juhtudest ega pruugi olla täielik. Eesti Vabariigi põhiseadus sisaldab tunduvalt rohkem kõigi ja igaühe õigusi kui kodanikuõigusi
40_fl_vi-x Põhjendite analüüs Põhjendid liigitatakse form. loogikas kahte klassi. I) Empiirilised (kr. empeiria kogemus): · faktid (objektid, tekstid, hästi tuntud teadmised), · katsetulemused, · statistilised andmed, · standardid, normid ning kehtivad seadused, · paradigmad (üldtuntud teadmised, meetodid, jne), · aksioomid ehk evidentsed tõed. Empiirilised põhjendid on ratsionaalsed ning objektiivsed. Nad tõestavad teesi veenvalt. II) Aprioorsed (ld. a priori kogemusest sõltumata): · viited varem tõestatud asjaoludele, · viited eksperti arvamusele, · viited autoriteetsele organisatsioonile, · demagoogilised võtted, · usk, veendumus, · intuitsioon. Aprioorsed põhjendid ei tõesta teesi veenvalt. Põhjendite reeglid
annaabi.ee 
