Rannikuindiaanlased elasid paikselt lihtsates hüttides. Naised kasvatasid maisi, aedvilju ja tubakat, mehed käisid jahil ja kalal. Preeriaindiaanlased sisemaal olid rändava eluviisiga, elasid telkides ning elatusid piisonijahist. Avastajatele ja kaupmeestele järgnesid väljarändajad kogu euroopast. Uues Maailmas läbi lüüa polnud kerge. Kolooniaid olid põhja ameerikas paljudel riikidel. Eurooplased hakkasid indiaanlasi kutsuma punanahkadeks ja indiaanlased eurooplasi kahvanägudeks. Eurooplastesse suhtuti alguses heatahtlikult, kuid vaen algas kui ümberasujate tulekul ei tulnud lõppu. Arusaamatused tekkisid maa ostmisel, sest indiaanlased ei saanud aru miks maad müüakse ja seega ei pidanud nad lepingutest kinni, mis tekitas omakorda segadust valgetes. 17. Sajandil toimusid indiaanisõjad, kus indiaanlased kaotasid. Idarannikult olidki indiaani hõimud hävitatud juba 19.sajandiks. 18. sajandi keskpaigaks olid Põhja-Ameerika idarannikul 13 inglise kolooniat. Põhja pool
Kõik see kergendas asumaade vallutamist inglaste poolt. Lõplikult kaotasid prantslased oma asumaad 1763. aastal Seitsmeaastase sõja tagajärjel. Esimesed Ameerikasse jõudnud eurooplased hakkasid indiaanlasi kutsuma punanahkadeks- põhjuseks oli indiaanlaste seas laialt levinud komme kaunistada pidulike sündmuste puhul nii keha kui ka nägu punase värviga. Indiaanlased nimetasid valgeid omakorda kahvanägudeks. Indiaanlased suhtusid eurooplastesse esialgu heatahtlikult. Vaen algas siis, kui kaupmeeste asemel hakkasid saabuma ümberasujad, kelle voolul ei näinud lõppu tulevat. Arusaamatused tekkisid kas või maa ostmisel, sest indiaanlaste jaoks oli arusaamatu, kuidas maad üldse osta või müüa võib. Seepärast ei peetud lepingutest kinni, mis omakorda tekitas arusaamatust valgete leeris. Indiaanisõjad algasid 17. sajandil, mis kestsid pea poolteist sajandit. Indiaanlaste katsed
otsekui sõjaväe. Iga tööala, eelkõige ehitustöö, vajas veojõudu ja tööriistu: keegi pidi päevast päeva ammutama vett kanalitest või vedama kive kivimurdudest. Neid raskeid mehhaanilisi töid, eriti kivimurdudes, tegid sunnitööle mõistetud kurjategijad või siis sõjavangid. Põlised egiptlased olid uhked oma vasekarva nahavärvi üle ja suhtusid põlgusega mustadesse etiooplastesse, kollastesse semiitidesse ja valgetesse eurooplastesse. Nahavärv, mis võimaldas oma kaasmaalast eristada võõramaalastest, soodustas rahva ühtsuse säilitamist rohkem kui usk, mida võib soovi korral vahetada või keel, mida võib ära õppida. Vaarao valitses riiki alalise sõjaväe ja miilitsa ehk politsei abil, samuti suure hulga ametnike abil, kellest hiljem kujunes pärilik aristokraatia. Vaaraod tituleeriti seaduseandjaks, ülemjuhatajaks, kõige rikkamaks maaomanikuks,
17.saj alguses oli Põhja-Ameerikas kolooniaid paljudel riikidel pidades omavahel sõdasid, et saavutada ülemvõimu.Nii nagu Inglased tõid Ameerikasse vabameelse poliitilise korra,võtsid prantslased kaasa seisusevahed.Seitsmeaastase sõja tagajärjel kaotasid(1756-1763) prantsalsed oma asumaad Põhja-Ameerikas inglastele.Punanahkadeks hakati kutsuma põliselanikke pigem seetõttu, et nad armastasid oma keha ja nägu tähtpäevade puhul värvida punase värviga.Indiaanlased suhtusid alguses eurooplastesse heatahtlikult.Vaen algas siis kui kaupmeeste asemel hakkasid saabuma ümberasujad, kelle oolul ei näinud lõppu tulevat.17.saj algasid indiaanisõjad, mis kestsid pea poolteist sajandit kuid katsed valgetest vabaneda oma mandril ebaõnnestusid.19.saj alguseks olid Indiaani kultuurid idarannikul hävitatud ning põliselanikud kaugele läände tõrjutud.18.saj keskapaigaks oli Põhja-Ameerika idarannikul 13 Inglise kolooniat.Põhjapoolsemates asumaades levisid farmid
annaabi.ee 
